Joonistamise suunamine

Võiks ehk nii proovida, et mõnikord lasta lapsel täiesti vabalt joonistada, aga teinekord teda suunata? Siis saaks ta mõnikord teha täpselt nii nagu soovib ning sellest rõõmu tunda. Kujutan ette, et kui lapsele öelda pidevalt, et koer on selline ning kass selline ning neid tuleb joonistada ainult nii, siis võib see tema loovust piirata küll.

Last tuleks pigem suunata. Pidevalt öelda, kuidas joonistada, on üle pingutatud (see võib pikema aja jooksul pärssida lapse loovust). Ta ei hakka ise mõtlemagi, kui teab, et talle pidevalt ette öeldakse, kuidas asju teha. Lapsevanem peaks ennast taltsutama ning sekkuma joonistamisse või tähtede kirjutamisse siis, kui tõesti vaja oleks.

Ma tunnen tugevat sarnasust algse postitaja probleemipüstitusega. Nimelt oli ka minul väga raske oma tütre joonistamist/kirjutamist jälgida. Kippusin õpetama, selgitama ning juhendama. Asi päädis sellega, et laps ei joonistanud kodus enam ühtegi asja, mida ta ei osanud joonistada. Ta tahtis olla kindel, et ta oskab. Sain õppetunni, mida järelmõjusid lihvin veel siiamaani - loovuse arendamisel tuleb väga hoolikas olla lapse suunamisel. Valesti juhendades võib lapsel tekkida tõrge. Tahab ta ju oma emme-issi silmis kõige parem olla.

Lasteaias ja hiljem koolis muide sellist probleemi ei täheldatud. Seega oleme me nüüd lapsega sellest rääkinud ning ma olen korduvalt teda uuesti joonistama kavaldanud. Sealjuures aga hoian ma end tagasi ning naudin tehtut, mitte ei püüa seda täiuslikuks lihvida.

Olen arvamusel, et täiskasvanu osa on lapsele õpetada erinevaid kunsti tehnikaid ja anda juhiseid, kuidas neid teostada, kuid kindlasti mitte sekkuda lapse loomingusse. Seda just seetõttu, et ainult nõnda saab laps oma tööst rõõmu tunda ja areneb tema loomingulisus.

helves: küsiksin täpsemalt - kuhu tõmbaksid piiri juhiste andmise ja loomingusse sekkumise vahele? Just seda piiri ongi mul raske tabada.
Tähtede kirjutamine selles mõttes looming pole, eks?

Mäletan oma kooliaega, kui ema mul käest kinni hoidis ja "ilusaid" tähti kirjutama suunas. Ikka hea õppeedukuse nimel. Ema lahkudes toast vahetasin kätt ja kribasin rõõmsalt oma enese tähti edasi. Õnneks joonistustesse ta ei sekkunud :)
Selles loos ei ole aga märgitud lapse vanust, kelle joonistusi ema usinalt suunab.
Noore lapse loovus on veel piiritu ja selline vabadus loob soodsa keskkonna kasvamiseks ja avastamiseks. Lapsevanem võiks oma lapsele sellist kekkonda võimalda. Ikka oma lapse arengu huvides.

Juhised on soovitav anda enne, kui laps tööle asub ja siis, kui ta Teie nõu küsib. Kui häirib, et näiteks kõrvad selja peale on joonistatud, võib lasta lapsel endal oma tööd hiljem analüüsida, mitte tema tööd kritiseerida. Võibolla soovis laps hoopis tiibadega ja ilma kõrvadeta koera joonistada, tal on ju ometi õigus kujutada seda, mida soovib, las ta siis selgitab, mida ja miks ta just nii tegi. Lapse vanus on ka muidugi oluline, eriti tähtede kujutamise osas, sest see on tõesti vähem loominguline tegevus ja koolieelik suudab neid küll äratuntavalt kirjutada. Väitiste, et ta seda teebki, siis on ju hästi ja teate, et ta on võimeline neid kujutama, aga võibolla ta alati ei soovigi tähti Teie meele järele kirjutada, siis ei ole mõistlik lapsele oma tahet peale suruda, võite hoopis lapsele asja põnevamaks muuta ja anda talle erinevaid võimalusi tähtede kujutamiseks näiteks voolimise, rebimise, lõikamise või mannale kirjutamise näol. Sellisel viisil saab tähtede kuju kindlasti slgemaks ja lapsel ei ole igav.

Mina olen oma lapsega teinud nii, et kui alustame mingi uue tegevusega (plastiliin, joonistamine akvarellid), siis alguses on juhendamise aeg, kus mina olen juhendan, näitan, räägin jne. Siis lasen tal ise teha mõnda aega ning absoluutselt ei sekku. Selle aja jooksul saab laps vilumuse ja kindlustunde uute tehnikatega toimetamisel. Mõne aja pärast kogume tema üksi tehtud tööd kokku ning siis annan talle tagasiside, et mida võiks edaspidi teisiti teha. Mõnikord püüan veel laasta tal endal arvata, et mida võiks edaspidi muuta. Selline analüüs meeldib minu lapsele väga ning olen jälginud, et hiljem ta püüab arvestada muudatusettepanekutega.

Arvan, et teemaalgataja mudilane on ehk lasteaiaealine, sellepärast soovin lasteaedniku ja noore kunstniku emana sõna sekka öelda. Enne päris teemale vastamist aga tahan öelda, et mind rõõmustas teemaalgataja jutu juures kõigepealt see, et ta on võtnud aega oma lapsega KOOS joonistada. See ei ole kaugeltki nii tavaline kui võiks olla. Ja Sa oled arvatavasti väga hea ema, sellepärast su kõhutunne hoiatabki Sind, et nii pole päris õige. Minu arvates ka pole. Kindlasti on kasuks, kui laps saab proovida erisuguseid kunstivahendeid ja kindlasti tuleb talle näidata, kuidas neid kasutatakse. Muide, ka siin pole ühte ainuõiget võimalust, aga väikesele lapsele näitame siiski pigem seda, kuidas tavapäraselt neid vahendeid kasutatakse. Suurem laps avastab uusi võimalusi ise, kui huvi tunneb. Kui laps hakkab juba ise tegutsema, siis on tal minu arvates õigus "vabale kunstilisele eneseväljendusele". Näiteks - kuidas saakski lapsele öelda, missugune on õigesti joonistatud koer? Maailmas on pööraselt palju koeratõuge, osa neist vastavad meie ettekujutusele "normaalsest" koerast, osa mitte. Sellegipoolest on nad kõik koerad. Kui laps joonistab koerale kõrvad seljale (vms), siis tasub küsida, miks. Las laps räägib, mida ta joonistas, las selgitab ja põhjendab. Üldjuhul on lapsel selgitus iga täpi ja triibu kohta oma töös. Enamgi veel - ta mäletab seda ka hiljem (iskilike laste ja meie lasteaia laste peal järele proovitud). Tähtedest - olen koolieelikutega kasutanud ka sellist varianti, et joonistan või näitan osa tähest (see võib olla ka mingitpidi kallutatud), ja laps täiendab seda nii, et täht "saaks terveks" - esialgu oli päris raske ülesanne, aga aitas hästi tähekujude kinnistamisel. Kui laps oskab tähte õigesti kirjutada ja tõepoolest on parajasti soovinud konkreetset tähte kirjutada, aga see pole õnnestunud, siis võib seda ka lapsele öelda. Mina üritan enamasti naljaga, nt "oi, see täht on sul vist kogemata pliiatsi otsast kukkunud, ma ei saa arugi, on see a või o, äkki proovid nüüd nii, et mina ka aru saaks" vms - ei pea alati kiitma, ebaõiglane kiitus on sama kehv kui ebaõiglane laitus - laps näeb selle läbi.
Ja helves ütleb õigesti - nõu tuleb anda siis, kui laps küsib. Isegi siis tasuks kõigepealt vastu küsida, mida laps ise arvab.
On töid, mida tehakse näidise või ¨ablooni järgi, aga siis on sellel hoopis teine eesmärk, mitte loovuse ega kunstiande arendamine.
Vabandust, et pikaks läks, aga teema on mulle oluline :)

Lapsele on hea lähenededa eelkõige läbi mängu.Leppida kokku,et algul teed ise talle mingi lihtsa pildi või tähe ette ja tema proovib selle järgi teha.Loomulikult peab sellisesse tegevusse suhtuma äärmise kannatlikkusega.Oluline on keskenduda konkreetsele pildile mitme päeva jooksul,mitte et iga päev uus joonistamis teema.Nt Täna teeme puud,homme lille.

Minu praeguseks 7-aastane laps on visa joonistama ja ka muud käsitööd tegema. Üheks põhjuseks on tema puhul vasakukäelisus. Kui ta väike oli, ei saanud me sellest kohe aru ning ta jäi, ja jääb siiani, teistest omaealistest osavuselt maha. Ta ei ole ise oma töödega rahul ning on seepärast demotiveeritud käeliste tegevustega aega viitma. Meie puhul innustab last joonistama üksnes seltskond. Püüame nüüd iga päev koos laua taha istuda ja päevas ühe pildi ära värvida või joonistada. Kui ma tema tagasihoidlikku joonistamist palju suunaksin, jätaks ta asja otsustavalt katki. Igapäevase joonistamisega muutuvad ta tööd siiski tasapisi paremaks. Tean üht lasteaiakasvatajat, kes sellise tegevusega oma lapse joonistamist suisa armastama õpetas: vanema selts ja järjepidevus arendavad ka ilma nõuanneteta.

Algkoolis on vajalik panna tähele kuidas kunsti käsitletakse õpetajate ja õpilaste endi poolest. Põhjuseks on kunsti kui aine on subjektiivseim teiste ainete suhtes. Tavapäraselt vaadatakse kunsti ja muusikasse kui mõtetutesse ainetesse, sest matemaatika ja keeled on tähtsama. Paraku kunstid ja muusika määravad ära lapse julguse proovida ja arvestada vigadega.