Eutanaasia - elu või elukvaliteet? | Ethics in Estonia

Contacts of UT units

Faculty of Arts and Humanities
Faculty phone: 
+372 737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, rooms 116–121, 51005 Tartu
  • Dean's Office
    Faculty phone: 
    + 372 737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, rooms 116–121, 51005 Tartu
  • Institute of History and Archaeology
    Faculty phone: 
    +372 737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • Institute of Estonian and General Linguistics
    Faculty phone: 
    +372 737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • Institute of Philosophy and Semiotics
    Faculty phone: 
    +372 737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, rooms 309–352, 51005 Tartu
  • Institute of Cultural Research
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • School of Theology and Religious Studies
    Faculty phone: 
    +372 737 5301
    Faculty address: 
    Ülikooli 18–310, 50090 Tartu
  • College of Foreign Languages and Cultures
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409, Tartu
  • Viljandi Culture Academy
    Faculty phone: 
    +372 435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
Faculty of Social Sciences
Faculty phone: 
+372 737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • Dean's Office
    Faculty phone: 
    + 372 737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Institute of Education
    Faculty phone: 
    +372 737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte Institute of Political Studies
    Faculty phone: 
    +372 737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • School of Economics and Business Administration
    Faculty phone: 
    +372 737 6310
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • Institute of Psychology
    Faculty phone: 
    +372 737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • School of Law
    Faculty phone: 
    +372 737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • Institute of Social Studies
    Faculty phone: 
    +372 737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva College
    Faculty phone: 
    +372 740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu College
    Faculty phone: 
    +372 445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
Faculty of Medicine
Faculty phone: 
+372 737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • Dean's Office
    Faculty phone: 
    +372 737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • Institute of Biomedicine and Translational Medicine
    Faculty phone: 
    +372 737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • Institute of Pharmacy
    Faculty phone: 
    +372 737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • Institute of Dentistry
    Faculty phone: 
    +372 731 9856
    Faculty address: 
    Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Institute of Clinical Medicine
    Faculty phone: 
    +372 737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • Institute of Family Medicine and Public Health
    Faculty phone: 
    +372 737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • Institute of Sport Sciences and Physiotherapy
    Faculty phone: 
    +372 737 5360
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
Faculty of Science and Technology
Faculty phone: 
+372 737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • Dean's Office
    Faculty phone: 
    +372 737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51003 Tartu
  • Institute of Computer Science
    Faculty phone: 
    +372 737 5445
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • Estonian Marine Institute
    Faculty phone: 
    +372 671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • Institute of Physics
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • Institute of Chemistry
    Faculty phone: 
    +372 737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • Institute of Genomics
    Faculty phone: 
    +372 737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • Institute of Mathematics and Statistics
    Faculty phone: 
    +372 737 5860
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • Institute of Molecular and Cell Biology
    Faculty phone: 
    +372 737 5027
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu Observatory
    Faculty phone: 
    +372 737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • Institute of Technology
    Faculty phone: 
    +372 737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • Institute of Ecology and Earth Sciences
    Faculty phone: 
    +372 737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Institutions
  • Library
    Faculty phone: 
    +372 737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • Youth Academy
    Faculty phone: 
    +372 737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • Museum
    Faculty phone: 
    +372 737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • University of Tartu Natural History Museum and Botanical Garden
    Faculty phone: 
    +372 737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Support Units
  • Administrative Office
    Faculty phone: 
    +372 737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • Centre for Entrepreneurship and Innovation
    Faculty phone: 
    +372 737 4809
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009, Tartu
  • University Office in Tallinn
    Faculty phone: 
    +372 737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • Estates Office
    Faculty phone: 
    +372 737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • Finance Office
    Faculty phone: 
    +372 737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • Grant Office
    Faculty phone: 
    +372 737 6215
    Faculty address: 
    Raekoja plats 9, 51004 Tartu
  • Information Technology Office
    Faculty phone: 
    +372 737 6000, IT-help: +372 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • Human Resources Office
    Faculty phone: 
    +372 737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, rooms 302 and 304, 50090 Tartu
  • Internal Audit Office
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-244, 51005 Tartu
  • International Cooperation and Protocol Office
    Faculty phone: 
    +372 737 6123
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, rooms 104, 301, 305, 50090 Tartu
  • Marketing and Communication Office
    Faculty phone: 
    +372 737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, rooms 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • Office of Academic Affairs
    Faculty phone: 
    +372 737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • Procurement Office
    Faculty phone: 
    +372 737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • Rector's Strategy Office
    Faculty phone: 
    +372 737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • Student Council
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
  • University of Tartu Press
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
Other Units
  • University of Tartu Academic Sports Club
    Faculty phone: 
    +372 737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • Tartu Student Village
    Faculty phone: 
    +372 740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • Tartu Students’ Club
    Faculty phone: 
    +372 730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, 51010 Tartu
  • Tartu University Hospital
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • University of Tartu Foundation
    Faculty phone: 
    +372 737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • View all other units

Eutanaasia - elu või elukvaliteet?

10. March 2010 - 19:47 -- Anonymous

10. märtsil 2010 toimus eetikakeskuses kollokvium eutanaasiast. Sõna said Jaan Sootak ja Peeter Mardna, modereeris Aive Pevkur. Järgnevalt mõned mõtted, mis arutelul esinejate ja teiste osalejate poolt kõlasid:

Millal on ühiskond on eutanaasia lubamiseks valmis? 10 aastat tagasi võis öelda kindla EI, sest üleminekuühiskonnas valitses anoomia, väärtused olid relatiivsed. Täna enam anoomiat põhjuseks tuua ei saa, vaid tuleb küsida sisuliselt. Ühiskond on otsustamiseks küps siis, kui saab toimuda põhjalik, asjalik, vaba diskussioon ja leitakse, et kas poolt- või vastuargumente on piisavalt. Eestis seda ilmselt veel ei ole.
Seadustes aktiivse eutanaasia kohta erisätet pole. Kuna Eestis ei ole enesetapp karistatav, siis ei ole ka sellele kaasaaitamine karistatav.

Surmast räägitakse ühiskonnas vähe. Paljud surevad haiglas, surm ei ole enam loomulik sündmus pere keskel ja seepärast on surmast raske rääkida. Vahel on nii, et me ei tohikski mõnest valdkonnast liiga palju teada, sest me ei kannataks seda välja. Samuti võib olla surmaga – inimesed ei taha sellest eriti teada. Siiski oleks vaja suuremat teadlikkust lootusetutest olukordadest, et inimesed oleksid valmis paratamatuga leppima. Inimeste teadmised oma kehast, haigustest ja ravivõimalustest on samuti väga väikesed. Inimestel on vaja mõtelda surmast, väärikast suremisest ja vastutusest seal juures. Kui raske olukord tuleb inimesel endal kätte, siis on keeruline hakata seisukohta kujundama.

Võib välja tuua kaks põhjust, miks eutanaasiat Eestis ei saa praegu lubada: 1. liiga vähe raha: hooldusravi pole piisavalt rahastatud ja inimestel poleks küllalt valikuvõimalusi eutanaasia kõrval; 2. meie väärtused pole sinnamaani arenenud. Kas siis rikkaks riigiks saades võime eeldada, et ka väärtused on arenenud piisavalt? Tuleb vahet teha: kui riik on rikas, ei ole veel inimesed rikkad.

Haiged võib jagada kahte gruppi: 1. surrasoovijad väljastpoolt meditsiiniliini – aktiivne eutanaasia, mis pole tegelikult meditsiiniküsimus; 2. haiglas viibivad terminaalselt haiged.

Eutanaasia aluseks peaks olema inimese enda avaldatud soov, näiteks mitteelustamiskaardi näol. Praegu ei saa meil sellist soovi avaldada. Maades, kus eutanaasia on lubatud, on inimestel ka anti-eutanaasia kaardid, kui nad ei soovi, et nende elu lõpetataks. Võiks olla võimalus ette määrata, et teatud tingimuste puhul (nt dementseks jäämine) soovib inimene eutanaasiat.
Tahet saab avaldada mõistuse juures olles, kuid tavaliselt ei ole eutanaasia-küsimuse kerkimisel inimene enam selleks võimeline. Kas üldse on inimene suuteline sellist otsust kaalutletult vastu võtma? Kui küsida patsientidelt soove ravi kohta küsida, vastab enamik inimesi, et arst peaks toimima oma äranägemise järgi. Eutanaasia jaoks peab tegemist olema inimese sisulise ja korduvalt välja öeldud sooviga.
Ent vanade ja haigete inimeste puhul on oht, et nad tunnevad end koormana teistele; kui talle ette anda eutanaasia võimalus, võib ta tunda end selleks kohustatuna.

Kuivõrd peaksid olema lähedased otsustamisse kaasatud, kui inimene ise ei saa otsustada? Arvamus: lähedastega tuleb põhimõtteliselt kokku leppida ja neile infot anda, detailidest ei räägita ja nende luba ei tule küsida. Vastuarvamus: miks mitte kohelda lähedasi otsustusprotsessis samuti kui kõnealust inimest ennast? Kas see on vastutuse veeretamine lähedastele?

Kui arst enam ei looda ja inimene ei saa oma tahet väljendada, otsustab arst ravi lõpetamise üle. Võib otsustada komisjoniga, et lõpetatakse ravi. Sel juhul tuleb tagada kolm asja: patsient ei tohi kannatada valu, olla janus ega lämbuda. Nii lastakse suremisprotsessil ise kulgeda. Teisest küljest võib öelda, et aparaadi väljalülitamine on aktiivne tegu – igal juhul psühholoogiliselt. Samuti ei ole päris lihtne ja ühene, mida tähendab eelnimetatud kolme asja tagamine, sest kõige tähtsam on surija tunne. Kui inimene ei tunne janu, siis pole vaja vett anda.
Passiivne eutanaasia on meditsiiniline, mitte juriidiline küsimus. Pigem oleks vaja seadust, mis keelaks liigse venitamise otsuse vastuvõtmisel.

Kuidas defineerida mõttetut või perspektiivitut ravi? Tuleks selgelt määratleda, et lootusetult haige elushoidmisele kuluv ressurss ei võtaks ära tuhandete haigete ravivõimalusi. Ettepanekud: tuleks luua organ, millel oleks lõplik õigus otsustada, et konkreetne juhtum on perspektiivitu ja ravi tuleb lõpetada.
Kui lapse sündides on Apgari indeks alla 3, ei tohiks elustada.

Väärikas suremine: aktiivset eutanaasiat on vara legaliseerida, selle asemel tuleks keskenduda palliatiivse meditsiini edendamisele. Enne kui inimene avaldab soovi surra, peab talle olema kõik tagatud – valutustamine, mugavus, psühholoogiline abi. Meil seda aga veel pole. Sageli tahavad inimesed surra sellepärast, et neil on puudu hoolimisest; inimene mitte ei taha elada, vaid ei taha niimoodi elada. Igavikule mõtlemine aitab rahulikult, hirmuta surra.
Meil ei ole võimalik kõigile tagada täiuslikku hoolitsust, mille olemasolul tahaks ka raske haigusega elada. On võimalik leida hoolimisviise, mida saab rahata – näiteks kaasata vabatahtlikke, kes käiksid hooldushaiglas surijatega vestlemas.

Submitted by Andro Roos (not verified) on

Tavamõistes mittemateriaalne ehk nn. vaimne vaade surmale muudab ilmselt diskussioonipilti. Palju sõltub sellest, kas inimene ka tegelikult soovib maises kehas jätkata. Kahjuks tänapäevased inimesed neid asju väga ei usu ning jätavad selle tegelikult olulise faktori arvestamata.

Submitted by Aime Keis (not verified) on

Tere!

Eile toimus väga huvitav arutelu. Kuid kohati jäi mulle ebaselgeks millisest eutanaasia vormi me püüame leagliseerida. Kui me räägime sellest, et teadvustea ja lootuseta paranemisele haige puhul artsid säilitavad nö õhu ja vee ning võtame ära valu. Minu meelest see toimib täna meditsiinis on toiminud aastaid ja toimib ka edaspidi. Seda ju ei ole vaja legaliseerida. Siin on otsustajaks konsiilium või raviarst ja ühiskond aktsepteerib seda.
Ühiskonda huvitab pigem küsimus, kui on tegemist teadvusel aga lootusetult haige inimesega- vähihaiged, kellele enam ravi ei aita. Trauma järgselt halvatud inimesed, kellel mõistus töötab, aga keha ju pole. Kas neil on õigus küsida arstilt abi suremiseks? Kes nüüd määrab ja otsustab, et selle inimese haigus ei võimalda inimväärikat elu (UNESCO inimõiguste deklaratsiooni alusel on kõigil õigus inimväärikuse säilitamisele). Kes otsustab, et inimene on vabtahtlikult avaldanud soovi ilmast lahkuda ja palub meedikutelt abi. Kas arst, kes kirjutab sellisele haigele näiteks morfiini suuremas annuses jääb seaduse silmis süüdi? See on teema, mis ühiskonda rohkem huvitab, kui see, kas aparaadi külge aheldatud inimese aktiivravi lõpetamise puhul oli otsus õige. Need otsused langetatakse ika meedikute ja haige. perekonna vahel.
Olen kirurg ja olnud seotud kudede panga tegevusega klinikumis, seega ka väga lähedalt kokkupuutunud haigetega, kelle puhul tuleb otsustada ja sugulstele teatada, et rohkem enam midagi teha ei saa + ja samas küsida, kas ollakse nõus sellega, et surija aitab teistel edasi elada.
Lugupidamisega
Aime Keis

Submitted by Andro Roos (not verified) on

Siin on lahendus lihtne - inimene saab ise hammustada sinihapet või süstida üliannus morfiini. Paraku jõuame, aga enesetapu teemani. Kas enesetapp võiks olla lubatav (nii vaimsest kui materialistlikust aspektist vaadatuna)? Aga enesetapu alternatiivina eutanaasia? Teema läheb huvitavaks.

Submitted by Aime Keis (not verified) on

Androle!
Kaelast allapoole halvatu ei suuda sinihapet võtta, keegi peab aitama. Kui arst määrab haigele surmavas annuses rohtu, siis ei ole see enam enestapp.
Enestapp ei ole lihtne.
Teine aspekt, mis eilsest kõrva jäi. Vabandan oma meedikutest kolleegide ees, aga kohati tundus, et arstid ootavad julgestust juristidelt. Parem on teha otsuseid aktiivravi lõpetamise suhtes, kui on juriidiline tagapõhi olemas. Arst peab julgema ise vastutada ja peab suutma põhjendada, miks nii toimib.
Samas on õigus dr Mardnal, et siin tuleb kriteeriumid paika panna millal on õigus öelda, et ravi ei ole põhjendatud. Onkoloogid oskavad seda väga hästi öelda vähihaigete puhul ja aktiivravi lõpetamine onkologilistel haigetel käib suhteliselt emotsioonideta. Saadetakse koju olgem ausad kohati ilma valuravi ordineerimatagi. Küll perearst määrab. Viimane on fakt, mille olen oma ema näitel läbi teinud.
Meil jääb puudu hoolivusest meedikute hulgas, nagu ka professor Sutrop mainis ja see on kahjuks tõsi. Seda me peame endale tunnistama.
Teine probleem on see, et finaalstaadiumis haigeid ei ole kuskile panna. Alati ei ole võimalik kodus hooldada, inimene vajab spetsialiseeritud abi, aga III etapi haigla päev on liiga kallis. Maakonnahaigla ei taha sellist haiget võtta, eriti suur probleem on sellega Ida-Virumaal. Ja jääbki haige üksi, tal on pere, aga pere ei suuda tagada kvalifitseeritud hooldust. Saab olla moraalselt toeks. Meditsiinisüsteem jätab haiged üksi, sest ei ole raha! Pole kunagi olnudki.
Ma kujutan ette ka ühiskonna reaktsiooni, kui teatatakse, et luuakse organ, kes hakkab otsustama ravi otstarbekuse üle. Arstid peaks suutma oma vastustust edasi kanda. Me ei saa luua organit sotsiaalministeeriumi juurde ega Tervishoiuameti juurde, mis siis hakkab otsuseid langetama. Küll aga tuleb ülevaadata kriteeriumid, millal ravi või elustamine on mõttetu. Vastsündinute puhul peab selle küsimuse lahendama ikkagi pediaatrite selts jne.
Mul oleks küsimus eetikutele - kas inimväärikalt elatud elu inimvääritu lõpp on eetiline probleem ja kas on teooriat, mis kinnitab, et inimesel on õigus inimväärikale elulõpule. Meditsiin seda praegu tagada ei suuda.
Aime

Submitted by Andro Roos (not verified) on

Jah, küsimus on keeruline muidugi. Usun, et päris materialistlikult pinnalt siin lahendust ei tulegi. Jäädaksegi vaidlema. Tarvis on võimalikult objektiivset printsiipi. Seda ei ole võimalik anda olemasolevat diskursust jätkates.

Submitted by Ann (not verified) on

Ma usun, et enamikel inimestest on olnud situatsioone, kus surma on kardetud. Kui mõelda selle hirmu peale, siis keegi meist ei taha ju surra. Instinktid panevad meid võitlema. Surm ja suremine nõuab suurt julgust. Seetõttu arvan, et suremiseks soovi avaldanud inimese otsust tuleks respekteerida. Sellised mõtted ei tule päeva pealt. Inimene valmistab end pikalt surmaks ette ja kui ta on otsuseni jõudnud, siis nii ongi.
See on väga raske lähedastele, aga kui inimene ei soovi elada, kas teda peab selleks sundima, et meil sellest parem oleks?

Submitted by Liis (not verified) on

To Ann:

Võib-olla saab selles inimeses, kes elada ei soovi, mingil viisil ikkagi tekitada tahte veel elada. Antud juhul on tegemist siis nt kroonilise haigega, kes on täie teadvuse juures ning mõtiskleb Terry Pratchetti kombel, et oleks vist parem elust lahkuda, et vältida edaspidiseid haiguse hullenemisega seonduvaid kannatusi jne. Küsimus väärikast suremisest on omal kohal - mida tähendab väärikalt surra? Surra ilma suurte kannatusteta?
Sundida ei tohiks, nõus. Aga rääkida elu poolt tuleks. Ka lootusetust situatsioonist leidub mõnikord väljapääs (kui tegemist on noorema inimesega). Tean juhtumit, kus arst ütles ühe lapse kohta, et ta on lootusetus seisundis, teine arst aga suutis lapse päästa. Ei ole arstid eksimatud midagi nagu kollokviumil vahepeal tundus.

Submitted by Aime Keis (not verified) on

Liis.
Ei ole võimalik veenda edasi elama inimest, kes on valudes ja keda ükski arst ega ravim enam aidata ei saa. Selline haige ei mõtiskle, ta piinleb.
Olen nõus, et arstid ei ole eksimatud, kaugel sellest.

Submitted by Pluk (not verified) on

Peamine eetiline argument eutanaasia poolt on austus iniemse valiku suhtes (kui need just teistele kahju ei tee) on otseselt seotud kompetentsiga, sest autonoomia eeldab teovõimet. Inimesed on huvitatud tegema tähtsaid otsuseid oma elu kohta kooskõlas nende konseptsiooniga oma eluteest. Teostades oma autonoomiat või enesemääramisõigust, võtavad inimesed vastutuse oma elu eest ning kuna surm on osa elust, siis otsused, mis puudutavad nede surmaviisi või ajastust on paljude inimeste jaoks osa vastutusest oma elude eest. Paljud inimesed on mures oma elu lõppfaasi pärast, mitte ainult ei karda nad kannatusi, vaid soovivad ka säilitada oma väärikuse ja nii palju kontrolli oma elude üle kui võimalik.

Submitted by Merl (not verified) on

Lisaksin olulise mõtte majandusdoktor Mari Saadilt:
Tegelikult peame tunnistama, et meie ühiskonnana ei tea, mis juhtub pärast surma ja seetõttu ei saa ka öelda, kas eutanaasia puhul on tegemist halastussurma või millegi muuga. Seepärast, kui tahaksime ausad olla, oleks meie kui ühiskonnaliikmete kohus teadvustada neid, kes surma üle otsustavad (haige, tema lähedased, arst), ka sellega kaasnevast teadmatusest.

Submitted by Triin (not verified) on

Viimasele kommentaarile lisaks. Me ei ole ise endale elu andnud, kas meil on ise õigust seda võtta? Lihtsalt lisaküsimus juba seni kestnud väga huvitavasse arutellu.

Surra on kindlasti lihtsam kui sul on kindel usk paremale igavikule. Kui mõelda edasiminemisele, siis tegelikult on ju surmaga leppimine tihtipeale keerulisem lähedastele, kuna neil tuleb pärast edasi minna, oma valuga edasi elada. Lein - oluline valdkond, millega antud teemas samuti arvestada. Kas ka surija nt leinab iseennast enne oma surma? Kuidas pakkuda sobivat abi lähedastele eutanaasia eel- ja järelprotsessis?

Add new comment

Plain text

  • No HTML tags allowed.
  • Each email address will be obfuscated in a human readable fashion or, if JavaScript is enabled, replaced with a spam resistent clickable link. Email addresses will get the default web form unless specified. If replacement text (a persons name) is required a webform is also required. Separate each part with the "|" pipe symbol. Replace spaces in names with "_".
  • Web page addresses and e-mail addresses turn into links automatically.
  • Lines and paragraphs break automatically.
2 + 2 =
Solve this simple math problem and enter the result. E.g. for 1+3, enter 4.