10. märtsil 2010 toimus eetikakeskuses kollokvium eutanaasiast. Sõna said Jaan Sootak ja Peeter Mardna, modereeris Aive Pevkur. Järgnevalt mõned mõtted, mis arutelul esinejate ja teiste osalejate poolt kõlasid:
Millal on ühiskond on eutanaasia lubamiseks valmis? 10 aastat tagasi võis öelda kindla EI, sest üleminekuühiskonnas valitses anoomia, väärtused olid relatiivsed. Täna enam anoomiat põhjuseks tuua ei saa, vaid tuleb küsida sisuliselt. Ühiskond on otsustamiseks küps siis, kui saab toimuda põhjalik, asjalik, vaba diskussioon ja leitakse, et kas poolt- või vastuargumente on piisavalt. Eestis seda ilmselt veel ei ole.
Seadustes aktiivse eutanaasia kohta erisätet pole. Kuna Eestis ei ole enesetapp karistatav, siis ei ole ka sellele kaasaaitamine karistatav.
Surmast räägitakse ühiskonnas vähe. Paljud surevad haiglas, surm ei ole enam loomulik sündmus pere keskel ja seepärast on surmast raske rääkida. Vahel on nii, et me ei tohikski mõnest valdkonnast liiga palju teada, sest me ei kannataks seda välja. Samuti võib olla surmaga – inimesed ei taha sellest eriti teada. Siiski oleks vaja suuremat teadlikkust lootusetutest olukordadest, et inimesed oleksid valmis paratamatuga leppima. Inimeste teadmised oma kehast, haigustest ja ravivõimalustest on samuti väga väikesed. Inimestel on vaja mõtelda surmast, väärikast suremisest ja vastutusest seal juures. Kui raske olukord tuleb inimesel endal kätte, siis on keeruline hakata seisukohta kujundama.
Võib välja tuua kaks põhjust, miks eutanaasiat Eestis ei saa praegu lubada: 1. liiga vähe raha: hooldusravi pole piisavalt rahastatud ja inimestel poleks küllalt valikuvõimalusi eutanaasia kõrval; 2. meie väärtused pole sinnamaani arenenud. Kas siis rikkaks riigiks saades võime eeldada, et ka väärtused on arenenud piisavalt? Tuleb vahet teha: kui riik on rikas, ei ole veel inimesed rikkad.
Haiged võib jagada kahte gruppi: 1. surrasoovijad väljastpoolt meditsiiniliini – aktiivne eutanaasia, mis pole tegelikult meditsiiniküsimus; 2. haiglas viibivad terminaalselt haiged.
Eutanaasia aluseks peaks olema inimese enda avaldatud soov, näiteks mitteelustamiskaardi näol. Praegu ei saa meil sellist soovi avaldada. Maades, kus eutanaasia on lubatud, on inimestel ka anti-eutanaasia kaardid, kui nad ei soovi, et nende elu lõpetataks. Võiks olla võimalus ette määrata, et teatud tingimuste puhul (nt dementseks jäämine) soovib inimene eutanaasiat.
Tahet saab avaldada mõistuse juures olles, kuid tavaliselt ei ole eutanaasia-küsimuse kerkimisel inimene enam selleks võimeline. Kas üldse on inimene suuteline sellist otsust kaalutletult vastu võtma? Kui küsida patsientidelt soove ravi kohta küsida, vastab enamik inimesi, et arst peaks toimima oma äranägemise järgi. Eutanaasia jaoks peab tegemist olema inimese sisulise ja korduvalt välja öeldud sooviga.
Ent vanade ja haigete inimeste puhul on oht, et nad tunnevad end koormana teistele; kui talle ette anda eutanaasia võimalus, võib ta tunda end selleks kohustatuna.
Kuivõrd peaksid olema lähedased otsustamisse kaasatud, kui inimene ise ei saa otsustada? Arvamus: lähedastega tuleb põhimõtteliselt kokku leppida ja neile infot anda, detailidest ei räägita ja nende luba ei tule küsida. Vastuarvamus: miks mitte kohelda lähedasi otsustusprotsessis samuti kui kõnealust inimest ennast? Kas see on vastutuse veeretamine lähedastele?
Kui arst enam ei looda ja inimene ei saa oma tahet väljendada, otsustab arst ravi lõpetamise üle. Võib otsustada komisjoniga, et lõpetatakse ravi. Sel juhul tuleb tagada kolm asja: patsient ei tohi kannatada valu, olla janus ega lämbuda. Nii lastakse suremisprotsessil ise kulgeda. Teisest küljest võib öelda, et aparaadi väljalülitamine on aktiivne tegu – igal juhul psühholoogiliselt. Samuti ei ole päris lihtne ja ühene, mida tähendab eelnimetatud kolme asja tagamine, sest kõige tähtsam on surija tunne. Kui inimene ei tunne janu, siis pole vaja vett anda.
Passiivne eutanaasia on meditsiiniline, mitte juriidiline küsimus. Pigem oleks vaja seadust, mis keelaks liigse venitamise otsuse vastuvõtmisel.
Kuidas defineerida mõttetut või perspektiivitut ravi? Tuleks selgelt määratleda, et lootusetult haige elushoidmisele kuluv ressurss ei võtaks ära tuhandete haigete ravivõimalusi. Ettepanekud: tuleks luua organ, millel oleks lõplik õigus otsustada, et konkreetne juhtum on perspektiivitu ja ravi tuleb lõpetada.
Kui lapse sündides on Apgari indeks alla 3, ei tohiks elustada.
Väärikas suremine: aktiivset eutanaasiat on vara legaliseerida, selle asemel tuleks keskenduda palliatiivse meditsiini edendamisele. Enne kui inimene avaldab soovi surra, peab talle olema kõik tagatud – valutustamine, mugavus, psühholoogiline abi. Meil seda aga veel pole. Sageli tahavad inimesed surra sellepärast, et neil on puudu hoolimisest; inimene mitte ei taha elada, vaid ei taha niimoodi elada. Igavikule mõtlemine aitab rahulikult, hirmuta surra.
Meil ei ole võimalik kõigile tagada täiuslikku hoolitsust, mille olemasolul tahaks ka raske haigusega elada. On võimalik leida hoolimisviise, mida saab rahata – näiteks kaasata vabatahtlikke, kes käiksid hooldushaiglas surijatega vestlemas.
Mis on surm?
Tavamõistes mittemateriaalne ehk nn. vaimne vaade surmale muudab ilmselt diskussioonipilti. Palju sõltub sellest, kas inimene ka tegelikult soovib maises kehas jätkata. Kahjuks tänapäevased inimesed neid asju väga ei usu ning jätavad selle tegelikult olulise faktori arvestamata.
Eutanaasia
Tere!
Eile toimus väga huvitav arutelu. Kuid kohati jäi mulle ebaselgeks millisest eutanaasia vormi me püüame leagliseerida. Kui me räägime sellest, et teadvustea ja lootuseta paranemisele haige puhul artsid säilitavad nö õhu ja vee ning võtame ära valu. Minu meelest see toimib täna meditsiinis on toiminud aastaid ja toimib ka edaspidi. Seda ju ei ole vaja legaliseerida. Siin on otsustajaks konsiilium või raviarst ja ühiskond aktsepteerib seda.
Ühiskonda huvitab pigem küsimus, kui on tegemist teadvusel aga lootusetult haige inimesega- vähihaiged, kellele enam ravi ei aita. Trauma järgselt halvatud inimesed, kellel mõistus töötab, aga keha ju pole. Kas neil on õigus küsida arstilt abi suremiseks? Kes nüüd määrab ja otsustab, et selle inimese haigus ei võimalda inimväärikat elu (UNESCO inimõiguste deklaratsiooni alusel on kõigil õigus inimväärikuse säilitamisele). Kes otsustab, et inimene on vabtahtlikult avaldanud soovi ilmast lahkuda ja palub meedikutelt abi. Kas arst, kes kirjutab sellisele haigele näiteks morfiini suuremas annuses jääb seaduse silmis süüdi? See on teema, mis ühiskonda rohkem huvitab, kui see, kas aparaadi külge aheldatud inimese aktiivravi lõpetamise puhul oli otsus õige. Need otsused langetatakse ika meedikute ja haige. perekonna vahel.
Olen kirurg ja olnud seotud kudede panga tegevusega klinikumis, seega ka väga lähedalt kokkupuutunud haigetega, kelle puhul tuleb otsustada ja sugulstele teatada, et rohkem enam midagi teha ei saa + ja samas küsida, kas ollakse nõus sellega, et surija aitab teistel edasi elada.
Lugupidamisega
Aime Keis
Aimele
Siin on lahendus lihtne - inimene saab ise hammustada sinihapet või süstida üliannus morfiini. Paraku jõuame, aga enesetapu teemani. Kas enesetapp võiks olla lubatav (nii vaimsest kui materialistlikust aspektist vaadatuna)? Aga enesetapu alternatiivina eutanaasia? Teema läheb huvitavaks.
eutanaasia
Androle!
Kaelast allapoole halvatu ei suuda sinihapet võtta, keegi peab aitama. Kui arst määrab haigele surmavas annuses rohtu, siis ei ole see enam enestapp.
Enestapp ei ole lihtne.
Teine aspekt, mis eilsest kõrva jäi. Vabandan oma meedikutest kolleegide ees, aga kohati tundus, et arstid ootavad julgestust juristidelt. Parem on teha otsuseid aktiivravi lõpetamise suhtes, kui on juriidiline tagapõhi olemas. Arst peab julgema ise vastutada ja peab suutma põhjendada, miks nii toimib.
Samas on õigus dr Mardnal, et siin tuleb kriteeriumid paika panna millal on õigus öelda, et ravi ei ole põhjendatud. Onkoloogid oskavad seda väga hästi öelda vähihaigete puhul ja aktiivravi lõpetamine onkologilistel haigetel käib suhteliselt emotsioonideta. Saadetakse koju olgem ausad kohati ilma valuravi ordineerimatagi. Küll perearst määrab. Viimane on fakt, mille olen oma ema näitel läbi teinud.
Meil jääb puudu hoolivusest meedikute hulgas, nagu ka professor Sutrop mainis ja see on kahjuks tõsi. Seda me peame endale tunnistama.
Teine probleem on see, et finaalstaadiumis haigeid ei ole kuskile panna. Alati ei ole võimalik kodus hooldada, inimene vajab spetsialiseeritud abi, aga III etapi haigla päev on liiga kallis. Maakonnahaigla ei taha sellist haiget võtta, eriti suur probleem on sellega Ida-Virumaal. Ja jääbki haige üksi, tal on pere, aga pere ei suuda tagada kvalifitseeritud hooldust. Saab olla moraalselt toeks. Meditsiinisüsteem jätab haiged üksi, sest ei ole raha! Pole kunagi olnudki.
Ma kujutan ette ka ühiskonna reaktsiooni, kui teatatakse, et luuakse organ, kes hakkab otsustama ravi otstarbekuse üle. Arstid peaks suutma oma vastustust edasi kanda. Me ei saa luua organit sotsiaalministeeriumi juurde ega Tervishoiuameti juurde, mis siis hakkab otsuseid langetama. Küll aga tuleb ülevaadata kriteeriumid, millal ravi või elustamine on mõttetu. Vastsündinute puhul peab selle küsimuse lahendama ikkagi pediaatrite selts jne.
Mul oleks küsimus eetikutele - kas inimväärikalt elatud elu inimvääritu lõpp on eetiline probleem ja kas on teooriat, mis kinnitab, et inimesel on õigus inimväärikale elulõpule. Meditsiin seda praegu tagada ei suuda.
Aime
Vastus
Jah, küsimus on keeruline muidugi. Usun, et päris materialistlikult pinnalt siin lahendust ei tulegi. Jäädaksegi vaidlema. Tarvis on võimalikult objektiivset printsiipi. Seda ei ole võimalik anda olemasolevat diskursust jätkates.
Eutanaasiast
Ma usun, et enamikel inimestest on olnud situatsioone, kus surma on kardetud. Kui mõelda selle hirmu peale, siis keegi meist ei taha ju surra. Instinktid panevad meid võitlema. Surm ja suremine nõuab suurt julgust. Seetõttu arvan, et suremiseks soovi avaldanud inimese otsust tuleks respekteerida. Sellised mõtted ei tule päeva pealt. Inimene valmistab end pikalt surmaks ette ja kui ta on otsuseni jõudnud, siis nii ongi.
See on väga raske lähedastele, aga kui inimene ei soovi elada, kas teda peab selleks sundima, et meil sellest parem oleks?
To Ann:
Võib-olla saab selles inimeses, kes elada ei soovi, mingil viisil ikkagi tekitada tahte veel elada. Antud juhul on tegemist siis nt kroonilise haigega, kes on täie teadvuse juures ning mõtiskleb Terry Pratchetti kombel, et oleks vist parem elust lahkuda, et vältida edaspidiseid haiguse hullenemisega seonduvaid kannatusi jne. Küsimus väärikast suremisest on omal kohal - mida tähendab väärikalt surra? Surra ilma suurte kannatusteta?
Sundida ei tohiks, nõus. Aga rääkida elu poolt tuleks. Ka lootusetust situatsioonist leidub mõnikord väljapääs (kui tegemist on noorema inimesega). Tean juhtumit, kus arst ütles ühe lapse kohta, et ta on lootusetus seisundis, teine arst aga suutis lapse päästa. Ei ole arstid eksimatud midagi nagu kollokviumil vahepeal tundus.
eutanaasia
Liis.
Ei ole võimalik veenda edasi elama inimest, kes on valudes ja keda ükski arst ega ravim enam aidata ei saa. Selline haige ei mõtiskle, ta piinleb.
Olen nõus, et arstid ei ole eksimatud, kaugel sellest.
Sootak kirjutab eutanaasiast
Jaan Sootak. Elu ja surma vahel. Maaleht, 27. märts 2010
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/elu-ja-surma-vahel.d?id=30010169
Peamine eetiline argument eutanaasia poolt on austus iniemse valiku suhtes (kui need just teistele kahju ei tee) on otseselt seotud kompetentsiga, sest autonoomia eeldab teovõimet. Inimesed on huvitatud tegema tähtsaid otsuseid oma elu kohta kooskõlas nende konseptsiooniga oma eluteest. Teostades oma autonoomiat või enesemääramisõigust, võtavad inimesed vastutuse oma elu eest ning kuna surm on osa elust, siis otsused, mis puudutavad nede surmaviisi või ajastust on paljude inimeste jaoks osa vastutusest oma elude eest. Paljud inimesed on mures oma elu lõppfaasi pärast, mitte ainult ei karda nad kannatusi, vaid soovivad ka säilitada oma väärikuse ja nii palju kontrolli oma elude üle kui võimalik.
Surmast ja teadmatusest
Lisaksin olulise mõtte majandusdoktor Mari Saadilt:
Tegelikult peame tunnistama, et meie ühiskonnana ei tea, mis juhtub pärast surma ja seetõttu ei saa ka öelda, kas eutanaasia puhul on tegemist halastussurma või millegi muuga. Seepärast, kui tahaksime ausad olla, oleks meie kui ühiskonnaliikmete kohus teadvustada neid, kes surma üle otsustavad (haige, tema lähedased, arst), ka sellega kaasnevast teadmatusest.
elu ja surm
Viimasele kommentaarile lisaks. Me ei ole ise endale elu andnud, kas meil on ise õigust seda võtta? Lihtsalt lisaküsimus juba seni kestnud väga huvitavasse arutellu.
Surra on kindlasti lihtsam kui sul on kindel usk paremale igavikule. Kui mõelda edasiminemisele, siis tegelikult on ju surmaga leppimine tihtipeale keerulisem lähedastele, kuna neil tuleb pärast edasi minna, oma valuga edasi elada. Lein - oluline valdkond, millega antud teemas samuti arvestada. Kas ka surija nt leinab iseennast enne oma surma? Kuidas pakkuda sobivat abi lähedastele eutanaasia eel- ja järelprotsessis?
Add new comment