Foorumid:
Minu meelest mõjutavad lastele räägitavad lood neid väga ja seetõttu võiks hoolega uurida, mislaadi väärtusi me nende lugudega edasi anname.
Näiteks päevakajaline teema - akende taga piiluvad päkapikud, kes headele lastele nänni toovad. See on mu meelest üks eredamaid lugusid laste elus ja kannab samas üpris veidraid taustaväärtusi:
1. Käitu hästi, sest keegi võib näha, kui sa halvasti käitud.
2. Käitu hästi, sest siis saad selle eest tasu.
Kusjuures siin pole lapsevanematel ka eriti valikut, kas minna selle looga kaasa või mitte - see tuleb ju uksest ja aknast sisse, lasteaiast alates ja koolis takkapihta...
päkapikud vs haldjaolend
Narratiivid on tõesti väga võimsad. Mis puutub päkapikkudesse, siis ilmselt saab seda lugu rääkida ka üldse mitte rõhuga tasul hea käitumise eest. Ent nõustun, et mingi maik jääb ikka külge.
Hiljuti rääkis mulle üks tuttav, et tema on oma lapse jaoks loonud ettekujutuse haldjalaadsest olendist (tal oli mingi armas nimi, mida kahjuks ei mäleta), kelle heaolu on otseses sõltuvuses lapsest - kui laps on hea, siis on olend rahul/õnnelik, aga kui teeb halba, siis on tal valus/halb/õnnetu olla.
Mu mees arvas esmalt, et see on küll julm valetamine ja lapsega manipuleerimine, kuid hiljem arutasime, et ega see päkapiku lugudest suurem vale pole... Või muudab päkapikkude puhul traditsioon ja üleüldine levik seda kuidagi aktsepteeritavamaks?
Igal juhul on selle narratiivi põhjas hoopis teine moraal: ära tee halba, sest teistel on siis halb (ja mitte sellepärast, et saab nänni või keegi vaatab).
Näärivanad ja pettumus
Olen kuulnud ka arvamust, et selliste lugude rääkimine lapsele on iseenesest inetu, sest tegemist on igal juhul valetamisega (täiskasvanu ise teab, et räägitav ei vasta tõele). Seda arvamust ma ei jaga, sest mis on tõde...?
Aga heade-halbade laste ja tegude teema kohta kuulsin üht vene näärivana rääkimas: tema ütles, et on loomulik, et ka inimestel tekib tahtmine headele inimestele kinke ja head teha, halva teo puhul aga ei taha keegi kommi anda. Tema jutt lähtus siis pigem kingitooja enda emotsioonidest (ja kingitooja iseloomust) kui sellest, et halba peaks karistama ja head premeerima (ehk siis üleüldisest õiglusest).
Mulle tuleb sellega seoses meelde kasvatuse puhul arutatav teema, et karistamise asemel võiks lapsevanem väljendada lapsele oma pettumust tema halva teo (või hea teo puudumise) pärast. Autoriteedi pettumus on juba iseenesest midagi, mida laps tahab vältida. Kuna aga päkapikud meiega eriti ei räägi, siis kuidas nemad saavad oma pettumust väljendada? Eks vist sussipidi.
tõde ja valetamine
olen ka seda meelt, et valetamiseks on vaja ise teada tõde, aga minul isiklikult puudub usaldusväärne tõestus selle kohta, et päkapikke EI OLE olemas (nagu ka selle kohta, et nad ON). mida ma siis lapsele rääkida saan? seda, et paljudele inimestele meeldib uskuda, et on. seda, et ma ei tea, kas tegelikult on (pole ise näinud), aga ka mulle meeldib vahel uskuda, et on. seda, et tihtipeale meeldib ka emadele/isadele ja teistelegi ise päkapikke mängida ja salaja kingitusi teha (ja see saladus on põnev ja tore just saladusena), aga see ei ütle veel midagi päkapikkude olemasolu kohta. kas see ei olegi minu tõde? kas sellest ei piisa?
Üldiselt ja konkreetselt
Üks asi on, kui rääkida lapsele üldiselt päkapikkude olemasolust - siis võib vist öelda, et ma ei saa 100% väita, et neid pole. Ja ma ei valetagi, lihtsalt häman. Aga kui ma ütlen, et hommikuti sinu sussi sisse toob värki päkapikk (kuigi mul on suht tugevad andmed, et see olen mina ise), siis väänan ju tõde?
Päkapikud on oma aktuaalsuse praeguseks kaotanud, nüüd võiks ette võtta mingi teise tava. Mul kummitab ikka see Eestis traditsiooniline lohutuslausung: "Varesele valu, harakale haigus, mustalinnule muu tõbi - meie Ants saabki terveks". Ma selle kaugemat päritolu küll ei tea (rahvanõidus?), aga kuna mulle väiksena nii öeldi, siis olen ka ennast selle lausumiselt tabanud.
Aga mida see endas kannab? Kas pole selle aluseks loogika, et teistele halva soovimine toob endale head? Et ürita oma koorem teiste õlule veeretada ja hakkabki parem?
võib-olla sellega on samamoodi, nagu mõnede vanasõnadega. Sellistega, mis väljendavad aegunud mõtteviise - laps räägib, kui kana pissib (lastega kodus viskame nalja küll sellel teemal, aga sellega lapse suud kinni ei pane...); mida armsam laps, seda kibedam vits. Ütlemised ja vanasõnad ja tavad pole vast ka mingid pühad puuslikud, mida mingil juhul puutuda ei või.
Jõhkrad muinasjutud
Aga minul tekkis lastele vanu muinasjutte lugedes iga natukese aja tagant tahtmine pisut tsenseerida. Just siis, kui lapsed olid 2-3-aastased. Kuidagi ei tahtnud kirjeldada mõnd loo käigule mitte väga olulist mõju avaldavat jõhkrust mõnes Grimmide jutus või mujal. Teisest küljest pole mul ka sihti lapsi vati sees kasvatada. Lihtsalt tabasin end sellelt, et jätsin mõned read vahele, keel ei paindunud.
Aga miks me peame lastelt päkapikud ära võtma? Minule rääkisid minu vanemad ka päkapikkudest ja jõuluvanast ja headest ja halbadest lastest jne, aga ma ei saa öelda, et ma tunneks tagantjärgi, et see on mulle valetamine olnud. Mingil hetkel seletati mulle lihtsalt, et eks need päkapikud on üks ilus muinasjutt ja ma lihtsalt teadvustasin selle endale. Ei mingit traumat, et mulle oleks valetatud. Minu silmis ei ole see valede väärtuste rõhutamine, kui laps usub päkapikke, oleneb lihtsalt sellest, kuidas seda lugu serveerida. Muidugi ei tohi päkapikk muutuda mingiks hirmutamisvahendiks, millega panna tuba koristama või muud sellist, aga kui ta on lihtsalt üks sõbralik pöidlapikkune mehike, siis ma ei näe põhjust lastelt päkapikke röövida, sest oletatavalt rõhutab ta lastele valesid väärtusi.
Vastuseks Piret1-le
Mulle tundub, et emotsionaalne lähenemine ei tule selle teema juures kasuks. Keegi pole tahtnud "lastelt päkapikke röövida" ja päkapikkude narratiive analüüsides peaks püüdma kõrvale jätta, kas endale (ja oma lastele) päkapikud meeldivad või mitte.
Samas muidugi nõustun, et see, kuidas mingit lugu räägitakse, on otsustava tähtsusega. Usun, et lugu "ühest sõbralikust pöidlapikkusest mehikesest" ei edasta valesid väärtusi - nõustun, et muinasjuttude rääkimine pole päris valetamisega võrdväärne.
Küsimus tõstatub minu jaoks siis, kui nende sõbralike mehikeste akna taga piilumine otseselt kingituse saamisega seostatakse. Teemaalgataja tõi juba välja, milliseid tõekspidamisi hea käitumise kohta võib see lapses soodustada.
See temaatika on natuke seotud ka aruteluga teemal "Präänik ja piits, eelkõige präänik" (valdkonnas "Kodune väärtuskasvatus").
Add new comment