Inimuuringud

Biomeditsiinilised inimuuringud on jätkuvalt paratamatult vajalikud, sest teatud probleeme, mis puudutavad inimesi, saab usaldusväärselt lahendada vaid inimuuringute abil. Biomeditsiiniliste inimuuringute eetika hakkas kiiresti arenema alates 20. sajandi keskpaigast ning on tänaseks päevaks muutunud tähtsaks bioeetika alavaldkonnaks. Kuigi küsitava eetilise väärtusega teadusuuringutest on andmeid kogutud juba mitme eelneva sajandi jooksul, muutus teema ülimalt aktuaalseks II maailmasõja järel, kui tulid ilmsiks natsidoktorite poolt läbiviidud metsikud inimuuringud koonduslaagrite vangidel. Neid katseid läbiviinud arstide üle mõisteti kohut Nürnbergis ning selle protsessi käigus formuleeriti ka Nürnbergi koodeks, mida võib pidada esimeseks kaasaegse inimuuringute eetika suureks kokkuleppeks.

1960. aastatel avaldati lääneriikides ka terve rida kirjutisi, kus kirjeldati kümneid väga küsitava eetilise väärtusega meditsiinilisi inimuuringuid nendes riikides. Kui probleemid inimuuringutega olid jõudnud teadvustamiseni, hakati otsima ka võimalusi nende lahendamiseks.

Kõigepealt hakati formuleerima rahvusvahelisi ja rahvuslikke deklaratsioone, millesse fikseeriti olulisemad põhimõtted, mida inimuuringute läbiviimisel tuleb silmas pidada. Olulisemate rahvusvaheliste inimuuringute eetika dokumentidena väärivad märkimist Maailma Arstide Liidu Helsingi deklaratsioon (esimene versioon 1964), WHO CIOMS juhtnöörid biomeditsiiniliste inimuuringute läbiviimisel (2002) ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni lisaprotokoll biomeditsiiniliste teadusuuringute kohta (2005).

Need dokumendid rõhutavad selgesti, et inimuuringuid tohib läbi viia vaid teatud tingimuste olemasolul, millest olulisemad on katsealuste inimväärikuse austamine, inimese uuringusse kaasamine vaid tema teadlikult ja vabatahtlikult antud nõusolekul, sobival katsest tulenevate kasude ja riskide suhtel jms. Väga oluliseks kontrollimehhanismiks inimuuringute korrektsel läbiviimisel on vajadus saada selleks kõigepealt sõltumatu ja kompetentse eetikakomitee heakskiit ning alles seejärel alustada uuringu läbiviimist.

Oma eesmärgilt, meetoditelt ning sekkumise ulatuselt võib inimuuringuid jagada erinevatesse rühmadesse ning mõnedele neist on lisaks üldistele põhimõtetele kehtestatud veel täiendavad täpsemad eetikast lähtuvad piirangud ja normid. Nii tuleb erilisi regulatsioone silmas pidada näiteks inimese geenide, embrüote, tüvirakkude ning samuti ka ravimite uurimisel. Paljudes riikides on biomeditsiiniliste inimuuringute kohta üldisemalt või teatud konkreetsete uuringuvaldkondade tarvis vastu võetud vastavad õigusaktid, mis reeglina on kooskõlas rahvusvahelise inimuuringute eetika põhimõtetega.   

Eestis tegutsevad inimuuringute eetikakomiteed alates 1990. aastast ning inimuuringuid viiakse läbi kooskõlas Euroopa Liidus kehtestatud põhimõtetega.

Foto: www.sxc.hu