Tartu Ülikooli eetikakeskus
Ülikooli 18, 50090
Tartu
tel 737 5426 
e-post eetika@eetika.ee 
Uudistevood:
ja

Vaba ajakirjandust peetakse demokraatliku ühiskonna hädavajalikuks ja lahutamatuks koostisosaks. Ajakirjandusvabaduse toetajad seisavad samade väärtuste eest kui sõnavabaduse kaitsjad.

Vaba meedia ülesanne on levitada informatsiooni, luua võimalusi ideede kriitikaks ja inimeste huvide esindatuseks poliitikas, edendada demokraatlikku võrdsust ja austust inimeste erinevate vaadete vastu. Selle ülesande täitmist toetavad riigivõimu mittesekkumine ja arvamuste paljusus.

Ajakirjandusvabadus tugineb sõnavabadusele, kuigi ei tohi unustada, et erinevalt sõnavabadusest ei ole tegu inimese põhiõigusega. Sõnavabaduse olulisuse põhjendamiseks on toodud erinevaid argumente: sõnavabadus tagab mõttevabaduse, indiviidi autonoomia ja eneseteostuse; teeb võimalikuks inimeste segamatu suhtlemise ning paljude erinevate ideede ja vaadete liikumise; soodustab sallivust; aitab jõuda tõeni kas või ekslike arusaamade avaldamise kaudu. Sõnavabadus on printsiip, mis võimaldab inimestel vabalt mõtelda, kõnelda, kirjutada, kuulata, lugeda ja avaldada. Siiski on kõikidel nendel tegevustel piirangud: sõnavabadus ei tähenda absoluutset vabadust valida enese mis tahes väljendamiseks ise aega, kohta ja viisi.

Massimeedia ei pruugi alati toimida info ja ideede vaba leviku edendajana, vaid võib seda ka takistada. Avaldatavate uudiste ja arvamuste valikut mõjutavad näiteks meediaväljaande eraettevõttest omaniku majanduslikud ja poliitilised huvid, kanali iseloom, kontekst ja väljendusvahendid ning soov tagada endale võimalikult suur publik. Selliste mõjude tulemus võib olla kitsas ja ebaadekvaatne infolevik ning erinevate arvamuste ebavõrdne ligipääs ajakirjandusele. Mitmel pool aitavad massimeedia puudusi ohjata riiklikud regulatsioonid, näiteks piiratakse õigust omada mitut meediakanalit või nõutakse võimalusi teatud väheesindatud arvamuste avaldamiseks. Kuid kas niisugused regulatsioonid ei tööta vastu vaba ajakirjanduse ideele? Samuti võib olukord, kus seadusandjad reguleerivad iseenda kriitikute tegevust, kätkeda endas huvide konflikti.

Seadustega võib reguleerida nii meedia struktuuri ja  organisatsioonide tegevust kui ka ajakirjanduses avaldatava sisu. Tsensuuri oht peitub sisulistesse küsimustesse sekkumises. Kui jätta kõrvale totalitaarsete süsteemide omakasupüüded, siis on informatsiooni kärpimist õigustatud vajadusega piirata avaldusi, mis võivad kedagi kahjustada või solvata, eriti kui kaalul on rahvuslik julgeolek, teatud isikute turvalisus (näiteks kuriteoohvrid) või kui tegemist võib olla reaalseid tagajärgi toova vaenuõhutamisega. Tsensuuri vastu võib väita, et see pärsib indiviidide autonoomiat, tõe väljaselgitamist ja erinevate arvamuste kuuldavakstegemist. Vääraks tunnistatud seisukohtade väljapraakimine eeldab, et tõde on juba teada, kuid ei võta arvesse inimlikku ekslikkust, jätab kõrvale kriitika omaenda ideede suhtes, soodustab müütide, eelarvamuste, elitismi ja poliitilise korruptsiooni vohamist. Ohtlikuks peetud inimeste või gruppide tsenseerimine kipub toimima vastupidiselt ootustele – kui publikul puudub võimalus konkureerivate seisukohtadega tutvuda, ei saa neid arvamusi ka hukka mõista ning protestijate rahulolematus ja võõrandumine süvenevad.

Kui on võimalik karistuseta arvamust avaldada, tekivad küsimused, kus ja kuidas seda teha, ning kerkivad vastuolud omandiõiguste ja privaatsusega. Ajakirjandust võiks vaadelda kui üht ettevõtlusvaldkonda teiste seas ja sel juhul on omanikul õigus oma väljaande tegevuse üle otsustada. Ent mida rohkem peegelduvad meediakanalis omanike huvid, seda vähem jääb ruumi vähem mõjuvõimsate huvigruppide seisukohtade jaoks, eriti kui piirkonnas on ühe väljaande monopol. Seda suurem on kohustus mitmekesisuse tagamiseks vaeva näha. Vaatamata sellele, et tegemist on eraettevõtetega, on meedia avalikkuse teenistuses. Eriliste õiguste ja vabaduste nõudmine seab ajakirjandusele aga ka erilise kohustuse avaliku arutelu edendamiseks tänapäeva ühe olulisema infoallika ning maailmavaate peamise kujundajana.

(Lichtenberg, J. Foundation and limits of freedom of the press. – Democracy and the mass media. Ed. By J. Lichtenberg. Cambridge; New York; Melbourne: Cambridge University Press, 2003, lk 102-135. Kieran, M. (ed). Media ethics. London; New York: Routledge, 1998)

 

Vaata ka: globaalne eetika, valitsemiseetika, ärieetika, reklaam ja ajakirjandus, sõnavabadus ja tsensuur 

Foto: www.sxc.hu