AAA

Teaduseetika

Teadusest valitseb ettekujutus kui eksimatust, objektiivsest, tõesest või vähemalt selle poole püüdlevast distsipliinist. Milleks siis on teaduses vaja eetikat, mis tundub olevat lausa vastupidine ühiskondlik nähtus? Eetika, mis oma olemuselt on küll normatiivne, aga ei suuda kunagi anda piisavalt põhjendusi ega tõeseid vastuseid. Mees laval suure plakati "got ethics?" ees

Kui füüsikavalemeid peame kehtivaiks – me saame välja arvutada või eksperimentide teel tõestada väiteid maailma kohta, siis eetilise probleemi puhul võime piltlikult öeldes ühel päeval ühtmoodi, teisel päeval teistmoodi otsustada. Rääkimata sellest, et eetikat ja moraali võime pidada inimestevaheliseks vaikivaks kokkuleppeks, teadus aga pretendeerib objektiivsusele. Millest siis tuleb see, et lisaks valemitele, eksperimentidele ja faktidele vajab teadlane ka eetikat?

Juba 19. sajandil märgati, et eetika teaduses on oluline. Koos eriteaduste arenemisega sagenesid ka juhtumid, kus teadlased püüdsid ebaausate võtetega endale kuulsust koguda. Näiteks vapustas 20. sajandi alguse paleontolooge uudis, et on leitud puuduv lüli inimese ja ahvi vahel. Charles Dawson oli Inglise hobipaleontoloog, kes leidis 1912. aastal huvitavaid koljutükke. Sobitanud koljutükid omavahel kokku, tegi ta järelduse, et on avastanud inimese eellase kolju, sest lõualuu näis olevat ahvi, kolju ülemise osa tükid aga inimese omad. Ta nimetas selle leiukoha järgi Piltdowni meheks. Alles 1950ndatel tõestasid Briti Muuseumi teadlased, et koljuluu oli küll 50000 aastat, kuid lõualuu kõigest paarkümmend aastat vana. Kolju kuulutati võltsinguks, kuid tänapäevani on teadmata, kes võltsingu korraldas.

RaudteerööpadEetilised aspektid teaduses said hoogu Teisest maailmasõjast, mil teaduslikud avastused ja eksperimendid mõjutasid oluliselt sõja käiku. Näidetena võib tuua aatompommi ehitamise ja kasutamise ning natsiarstide poolt läbi viidud meditsiinilised katsed vangide peal. 1960ndatel hakati enam tähelepanu pöörama sellele, kuidas teadus ja inimtegevus üldse meie keskkonda mõjutab. Eelkõige põhjustas seda loodusele kahjulike pestitsiidide kasutuselevõtt põllumajanduses. Järjest enam hakati muudes teadusvaldkondades (meditsiin, biotehnoloogia, ka sotsiaal- ja humanitaarteadused) arutlema eetiliste probleemide üle, samuti tõusis päevakorda teaduse tegemise viiside eetilisus. Võib öelda, et uurimistöö eetika on välja kasvanud eriteaduste eetikast.

Tänapäeval on teaduseetika uurimisvaldkond väga lai. See puudutab kõike, mis on seotud teaduse tegemisega üldiselt – milline on õiglane teaduspoliitika, kuidas mõõta tulemusi humanitaar-, sotsiaal- ja reaalteadustes, kellega jagada teadustulemusi, autorikaitse ja intellektuaalse omandi õiguse küsimused, inim- ja loomkatsete eetilisus jpm. Eriteaduste eetiliste aspektidega tegelevad ka eriteaduste eetikad, nagu näiteks keskkonnaeetika, sotsiaaleetika, hariduseetika, bioeetika, meditsiinieetika jm.

Eetikaveebist leiate infot järgmiste teaduseetika alavaldkondade kohta:

  • Teadlase eetika keskendub teadlasele ning tema professiooniga seotud eetilistele normidele, näiteks sellele, milline on teadlase vastutus ühiskonna, oma kolleegide, õpilaste ning õpetajate ees.
  • Publitseerimine ja institutsioonid – teadlased on enamasti koondunud institutsioonidesse, kas akadeemilistesse või ettevõtlusega tegelevaisse. Et teadusandmeid jagada ning uurimistulemusi avalikustada, peavad teadlased publitseerima teadusartikleid. Sellest omakorda sõltub teadlase ning terve institutsiooni edukus, mistõttu leidub eetiliselt kahtlasi praktikaid.
  • Teadus ühiskonnas – teadus on osa kultuurist ning teaduse arengust sõltub paljuski ühiskonna areng. Seetõttu tekib mitmeid eetikat puudutavaid küsimusi, näiteks kas teadustegevus võib olla poliitiline tellimus või milliseid teadusvaldkondi tuleks ühiskonnas rahastada.
  • Teadustöö eetika– eesmärgiks on rakendada eetika aluspõhimõtteid teaduslikule uurimistööle, näiteks kuidas korraldada inim- ja loomkatseid nõudvat teadustööd või koguda uurimistööks vajalikku informatsiooni.
  • Inimuuringud – kuna teatud biomeditsiiniliste uuringute läbiviimiseks on vajalik inimuuringute tegemine, peab see valdkond olema täpselt reguleeritud, nii teaduslikke kui eetilisi aspekte silmas pidades.
  • Loomkatsed – eksperimente loomadega kasutatakse kolmes valdkonnas: teaduslikus uurimistöös, uute toodete testimisel ning õppetöös. Kõigi nende valdkondade puhul kerkivad esile küsimused, kas ja millal võib loomkatseid lubada, milliseid ja millistel eesmärkidel läbiviidavaid protseduure lubada ning kes selle üle otsustab.

 

Loe lähemalt teaduseetika kohta David B. Resniku raamatust The Ethics of Science: an Introduction. 1998. London; New York: Routledge.