AAA

Deontoloogiline eetika

Deontoloogia on moraalifilosoofia suund, mis väidab, et osad moraalsed kohustused kehtivad absoluutselt. Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele (nagu teleoloogilised süsteemid). Moraalne tegu on ajendatud teatud motiivist ehk kohusetundest. Tähtis pole mitte teo tagajärg, vaid hea tahe. Moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, need on universaalsed.

Deontoloogilised teooriad jagunevad teodeontoloogiaks ning reeglideontoloogiaks. Teodeontoloogia järgi on iga moraaliotsustus ainulaadne ning me peame otsuse tegemisel toetuma oma südametunnistusele või moraalsele intuitsioonile. Reeglideontoloogia kohaselt saame me eristada üldised moraalireeglid, mis on universaliseeritavad kõigi moraaliotsustuse jaoks.

IMMANUEL KANTI EETIKA

Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant (1724-1804). Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori.

Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.

Moraali imperatiivid

Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid, ta nimetas need hüpoteetiliseks ning kategooriliseks imperatiiviks. Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: "Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti". Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus.

Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse (Pojman 2005, 228-229).

Kant pakkus välja veel kaks kategoorilise imperatiivi formulari. Esimene neist on eesmärkide printsiip, mis väidab: tegutse nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki. Selle maksiimi mõte on, et inimesed pole objektid või vahendid mingite (ühiste) eesmärkide saavutamiseks. Alati tuleb nii ennast kui ka teisi inimesi kohelda kui tingimusteta väärtuslikke.

Kategoorilise imperatiivi teine formular on autonoomia printsiip, mis väidab: tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat. See tähendab, et moraaliprintsiibid oleme me endale ise kehtestanud, neid ei määra mingi jumalik või väline autoriteet. Kanti eetika järgi jõuavad kõik inimesed, kui nad oma sisimas moraaliprintsiipide üle reflekteerivad, samasugustele tulemustele.

Kanti eetika kriitika

Alati ei pruugi testimine kategoorilise imperatiiviga olla kooskõlas meie moraalse intuitsiooniga. Näiteks võtame olukorra, kus teie uksele koputab naabrinaine, kes palub, et te teda vägivallatseva mehe eest varjaksite. Te peidate naabrinaise riidekappi. Siis murrab teie uksest sisse naise mees, kes küsib, kas naine on teie juures. Teil on alust arvata, et mees kavatseb oma naise tappa. Kanti järgi peaksite alati tõtt rääkima, sest tõerääkimine on kategoorilise imperatiiviga testitud absoluutne moraaliseadus. Kuid meie moraalne intuitsioon võib öelda, et naise elu tuleb kaitsta ning te ei peaks vägivaldsele mehele ütlema, kus naine on. Samas võib argumenteerida, et ehkki te püüate valetades kaitsta naise elu, võib mees vihastada ja teile haiget teha või isegi tappa ning seejärel ka oma naise üles leida ja tappa. Võib-olla mehe viha lahtub ja ta läheb hoopis minema. Kanti järgi kui te valetate ja mees teeb seepeale midagi halba, jääb see teie südametunnistusele. Samas, kui olete rääkinud tõtt, olete igal juhul süüst vaba.

Teiseks heidetakse Kanti deontoloogiale ette liigset ratsionaalsust. Moraal põhineb loogilisel ja kiretul kalkulatsioonil, millel pole mingit seost moraalse motivatsiooniga. Kanti eetika heidab kõrvale emotsioonid ning tunded nagu sõprus, armastus, hool jms.

Kirjandus

Pojman, Louis P. Eetika. Õiget ja väära avastamas. EKSA: Tallinn, 2005, lk. 221-241.

Hallgarth, Matthew W. Consequentialism and Deontology. – Encyclopedia of Applied Ethics. Volume I, A-D. San Diego: Academic Press, 1998.

Foto: www.morguefile.com