AAA

Elu algus

Pereplaneerimine, sündimata laste moraalne staatus, ema ja loote vahekord, sünnieelne diagnostika, abort ja kunstlik viljastamine on peamised probleemteemad, mis seostuvad elu algamisega.

Planeerimine

Elu algusega haakuvad küsimused juhatab sisse pereplaneerimine nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Siia kuuluvad suhtumine rasestumisvastastesse vahenditesse, steriliseerimisse ja aborti ning riiklikud meetmed sündimuse kontrollimiseks. Eetilisi küsimusi tekitab, milliseid sanktsioone või soodustusi kontrollimiseks kasutatakse. Mõnedes maailma piirkondades üritatakse sündimustriiklikult piirata, et lahendada ülerahvastumise probleemi. Piiramise vastu esitatakse religioosseid või naise rollist ja huvidest lähtuvaid põhjendusi, samuti hellitatakse lootust, et maailma ressursside otsasaamise kuulutajatel ei ole õigus, vaid inimkond suudab leida ähvardavale puudusele tehnoloogiate abil väljapääsu. Sündimuskontrollis nähakse eugeenika rakendamise ohtu ning vähemuste ja vaeste diskrimineerimise riski. Indiviidi tasandil tuleb pereplaneerimisel arvestada kogukonna väärtuste, vanemate eesmärkide, olemasolevate laste huvide ja veel sündimata laste huvidega.

Vt ka: sotsiaalsed probleemid.Vastsündinu, keda hoiavad mitme medinsiinitöötaja käed

Moraalne staatus

Suhtumine mitmetesse elu algusega seotud probleemidesse sõltub oluliselt vastusest kahele küsimusele: 1) millal algab inimelu; 2) milline on sündimata lapse moraalne staatus. Lapse areng munaraku viljastamisest sünnini on järkjärguline protsess, mistõttu elu alguse moment võib olla mitmeti määratletud: isiku elu alguseks võib lugeda viljastumist, hetke, mil ühest viljastunud rakust arenevate laste arv on kindel, või faasi, mil on tekkinud funktsionaalne kesknärvisüsteem. Ühes isiku arengu määratlemisega tuleb küsida, millal hakkavad embrüo, loote või lapse suhtes kehtima inimõigused ning kas inimõigusi tuleks omistada samuti järk-järgult. Sellele võib vastata mitut moodi:

  • Embrüo ei erine inimese teistest rakkudest. Inimese keha osad (nt veri, luud, koed) ei kanna eraldiseisvalt moraalset staatust, seega ei omistata ka embrüotele moraalsest staatust.
  • Embrüol on vahepealne moraalne staatus, st embrüo väärib suuremat austust kui teised inimkoed, samas ei pea temasse suhtuma kui isikusse, sest tal ei ole välja arenenud isiksuse omadusi ning tegemist on siiski vaid potentsiaalse inimesega. Potentsiaalse isiku kontseptsiooni põhjal võib ka väita, et potentsiaali hävitamine võrdub isiku hävitamisega.
  • Embrüo on võrdne inimolendiga, kuna ta on kas ise isik, või kuulub liiki, mille normaalsed täiskasvanud isendid on isikud.

Seisukohad embrüote külmutamise, uurimise, ravimise, siirdamise, kõrvaldamise, annetamise, kasutamise ja kloonimise suhtes sõltuvad sellest, milline positsioon nimetatud küsimuste suhtes võtta.

Enne sündi

Elu alguse juurde kuuluvad last ja ema puudutavad otsused enne sündi ja sünnitamisel: kuidas peaksid meedikud, ema ja perekond toimima siis, kui tekib konflikt ema ja lapse huvide või õiguste vahel; kuna niisugused otsused ei hõlma üksnes naise enda keha, vaid ka lapse oma, siis kes peaks need otsused langetama; millised on ema kohustused veel sündimata lapse ees; kas ema peab hoiduma last kahjustavast tegevusest nagu alkoholi ja uimastite kasutamine jms või on ta ka kohustatud astuma samme lapse heaks, näiteks nõustuma sünnieelse diagnostikaga. Sünnieelne diagnostika võib sisaldada riskantseid meetodeid või tekitada liigset psüühilist pinget, seepärast tuleb otsustada, kas ja millises ulatuses peaks see praktika olema üldkasutatav. Sünnieelses diagnostikas võib eristada kolme faasi: uuring, diagnoos ja sekkumine. Esimesed toovad kaasa protseduurilisi küsimusi nagu riskid, informeerimine, nõusolek ja kättesaadavus, viimane küsimusi diagnostika eesmärgist ja lubatud sekkumisviisidest (abort, ravi, lootekirurgia).

Abort

Abort ehk raseduse katkestamine on embrüo või loote eemaldamine emakaõõnest kirurgilisel teel või ravimite manustamise abil. Abordiküsimuses võib eristada konservatiive ehk "elu pooldajaid", kes peavad tahtlikku aborti lubamatuks, ning liberaale ehk "valiku pooldajaid", kes peavad aborti teatud tingimustel õigustatuks. Abordivaidlustes üles kerkinud teemade hulka kuuluvad:

  • isikuks olemine ja selle algushetk;
  • eluõiguse ulatus, näiteks raske puude või haiguse puhul;
  • elu pühadus versus elu kvaliteet;
  • vastandlike õiguste ja huvide käsitlemine;
  • otsustusõiguse jagunemine moraali ja seadusandluse üle.

Kunstlik viljastamine

Kunstlik viljastamine kujutab endast naise rasestamise eesmärgil kehasiseselt või kehaväliselt sooritatavaid toiminguid, mille käigus sisestatakse mehe seemnerakk kunstlikult naise munarakku või kantakse naisele kehaväliselt viljastatud munarakk. Erinevaid meetodeid ühendab see, et järglaste saamine on eraldatud seksuaalvahekorrast.

Kui 1978. aastal sündis maailma esimene katseklaasibeebi, tõi see kaasa küsimusi, kas uued tehnoloogiad ei kahjusta kuidagi vanemaid ja lapsi või ei muuda inimeste arusaamu sigimisest, perekonnast ja vanemaks olemisest. Üldjuhul võeti kunstlik viljastamine hästi vastu, sest seda meetodit vaadati kui loomuliku soojätkamise edasiarendust, lisaks võimaldas see saada lapsi, kelle geneetiline materjal pärineb vanematelt. Samuti olid uudse meetodi kasutajad eelkõige traditsioonilised perekonnad. Alates 1990. aastatest on reproduktiivsed tehnoloogiad edasi arenenud. Võimalikuks on saanud ootsüütide kirurgiline eemaldamine naistelt ning nende viljastamisjärgne ülekandmine doonoritele, see omakorda võimaldab munarakudoonorlust ning surrogaatemadust. Viimane tähendab "emaka väljalaenamist" - sellise lapse kandmist, kelle geneetiline ema pole sageliise raseduse kandja, vahel kasutatakse ka surrogaatema enda munarakku.

Kunstlik viljastamine on esile toonud terve hulga probleeme:

  • Uuemate meetodite ohutuses ei saa täiesti kindel olla, sest pikaajalised tulemused ei ole veel teada.
  • Tekib risk, et uusi kalleid tehnoloogiaid saavad kasutada eelkõige rikkamad inimesed, süvendades niimoodi sotsiaalset ebavõrdsust. Teisest küljest võib aga eeldada, et ebatraditsiooniliste perede võimaluste suurendamine kasvatab ühiskonnas sallivust ja võrdsust.
  • Kaheldakse, kas pingutuste tegemine lastesaamiseks on globaalselt mõttekas olukorras, kus maailma ähvardab ülerahvastumine ja niigi on palju hoolitsuseta lapsi, kes vajaksid adopteerimist. Vastukaaluks väidetakse näiteks, et on ebaõiglane asetada nende probleemide lahendamine üksnes viljatute inimeste õlgadele.
  • Sageli sunnib naisi kunstlikku viljastamist proovima sotsiaalne surve. See soodustab naiste rõhumist.
  • Mõnede meetodite puhul on oht, et naist käsitatakse pelgalt "lootekonteinerina".
  • Tehnoloogiad võimaldavad lapsi saada ka kõrges eas naistel, millega kaasnevad terviseriskid ja kartus lapse edasise heaolu pärast.
  • Laste ettearvamatu arv kehavälisel viljastamisel tõstatab küsimuse, mida tohib teha ülejäänud embrüotega, ning sündinud laste puhul seab kahtluse alla nende heaolu.
  • Geneetilise materjali säilitamisega tekib mitmeid küsimusi, nt omandiõiguse küsimus.
  • Kunstlik viljastamine võib soosida eugeenikat ja soovi luua nn disainerbeebisid, kelle omadusi, näiteks sugu, rassi, intelligentsust jm, saab eelnevalt määrata. Valikute tegemise põhjus võib olla püüd vältida X-liitelisi haigusi, kuid samuti sotsiaalsed eripärad (nt poisslaste eelistamine Hiinas ja Indias), soov säilitada perekonnas sooline tasakaal või muud eelistused. Oluline on ka see, kuidas valik ellu viiakse: kas tapetakse vastsündinu, tehakse abort või valitakse kunstliku viljastamise puhul välja embrüod või sorteeritakse sugurakke.

Keeruline teema on kolmandate osapoolte – munaraku- ja spermadoonorite ning surrogaatemade ­– osalemine soojätkamises:

  • Mõned religioossed traditsioonid näevad võõra suguraku kasutamises abielurikkumist.
  • Kas tuleks tagada doonorite anonüümsus ja hoida saladust või lähtuda lapse huvidest ja tagada talle õigus kujundada ise oma identiteet, olles bioloogilisest sugulusest teadlik?
  • Vanemakontseptsioon lahutatakse osadeks: geneetiline sugulus, rasedus ja sünnitamine, lapse kasvatamine. Sageli on raske otsustada, keda teatud puhkudel lapsevanemaks pidada, näiteks võib surrogaatema lapse sünnitamisel meelt muuta ja last endale tahta või ei taha puudega sündinud last enam ükski osapooltest.
  • Kas doonorile või surrogaatemale tasu maksmine peaks olema lubatud või keelatud? Tasustamine toob kaasa ohu, et geneetiline materjal ja naise keha muutuvad turukaubaks, mis alandab inimese väärtust, samuti võidakse madala sissetulekuga inimesi ära kasutada. Tasustamise pooldajad arvavad, et eriti just surrogaatema vaev ja hool väärivad kompenseerimist.

Vaata lisaks: bioeetika

Foto: www.sxc.hu