AAA

Arst ja patsient

Meditsiini edukus inimeste terviseprobleemide lahendamisel sõltub palju meedikute ja patsientide vahelistest suhetest. Lisaks meedikute professionaalsetele teadmistele ja oskustele on ravimise juures alati väga oluline ka eetiline dimensioon ning kaastunne patsiendi olukorrale.

Usutavasti lähtuski kogu meditsiin algsest soovist abistada hädas olevat inimest, millele alles hiljem lisandus ravitsejate kogemustel ja teadmistel põhinev arstimine. Kui pikka aega põhines meditsiin üksnes arsti ja patsiendi omavahelisel suhtlemisel ja koostööl, siis kaasajal on meditsiin suurel määral spetsialiseerunud ja killustunud, mistõttu patsient puutub oma haiguse käigus sageli kokku paljude meditsiinitöötajatega (arstid, õed, ämmaemandad, füsioterapeudid jt), kellel kõigil on patsiendi tervise taastamisel oma kindel roll. Samas jäävad patsiendi pere- või raviarst haiglas ikkagi nendeks meedikuteks, kes esindavad suhetes konkreetse patsiendiga meditsiini.Väikelaps mängib arsti pehme mänguasjaga

Arsti-patsiendi suhte tüüpe on tabavalt iseloomustanud USA meditsiinieetik Robert Veatch, kes eristab arsti suhtlemises patsientidega inseneri-, preestri-, kollegiaalset ja lepingulist malli. Kuigi kaasajal peetakse meditsiinieetika ideaaliks just kollegiaalset ehk poolte võrdväärsusel põhinevat arsti-patsiendi suhet, ilmnevad kaasaja meditsiinipraktikas siiski ka teised nimetatud terapeutilise suhte tüübid. Üheks viimaste aastate tendentsiks on olnud arstlikule tegevusele teenuse staatuse omistamine, millega patsient muutub kliendiks. Ka Eestis on Võlaõigusseaduse 41. peatüki kohaselt arstlik tegevus lepinguline tervishoiuteenuse osutamine ühes kõige sellest tulenevaga.

Hoolimata toimunud muutustest ning erialastest iseärasustest on arstid oma suhetes patsientidega kõigil aegadel järginud mitmeid üldisi eetikapõhimõtteid, millest osa on fikseeritud juba Hippokratese vandesse. Selles vandes sisaldub arstide üldine lubadus: "Igasse majja tahan ma sisse astuda haigele kasutoomiseks ja hoiduda kõigest ebaseaduslikust, eriti haige kahjustamisest." Samuti kohustuvad arstid Hippokratese vande kohaselt hoidma arstisaladust.

Lisaks nendele klassikalistele meditsiinieetika põhimõtetele peetakse arsti-patsiendi suhtes tänapäeval oluliseks ka patsiendi inimväärikuse ja autonoomia austamist, õiglust ning tõerääkimist. Erilist tähelepanu omistatakse moodsas meditsiinieetikas patsiendi isikuautonoomia austamise põhimõttele ning selle tagamiseks peavad kõik olulisemad patsienti puudutavad meditsiinilised otsused ja sekkumised olema tehtud tema informeeritud nõusoleku alusel.

Samas tuleb silmas pidada, et patsientide vabadused ei ole piiramatud ning ka nemad peavad omalt poolt tegema parima, et meedikute tegevus viiks nende jaoks parima võimaliku tulemuseni. Teatud olukordades ei ole eetikapõhimõtete ühemõtteline järgimine arsti-patsiendi suhetes kuigi lihtne, näiteks võivad kergesti konflikti sattuda patsiendi autonoomiast lähtuv soov ravist keelduda ning arsti soov patsienti ravida, eriti psüühiliste häiretega patsientide puhul. Nii või teisiti peab meditsiinitöötaja püüdma igale patsiendile läheneda individuaalselt tema vajadustest ja arusaamadest lähtuvalt, mistõttu arsti-patsiendi suhe nõuab igalt meedikult paindlikkust ja valmisolekut kõiksugu probleemide lahendamiseks, mis selle suhte käigus võivad tekkida.

Vaata ka: kutse-eetika

Foto: www.sxc.hu