AAA

Toidublogija rollist, vastutusest ja Tšiili hanemaltsast

9. Aprill 2013 - 13:50 -- Triin Paaver
Foorumid: 

Täpset toidublogide arvu ei tea ilmselt keegi, aga võib väita, et neid on väga palju ja väga erinevaid. Kuigi on väidetud, et toidublogide aeg hakkab läbi saama, siis populaarsed on nad ikka ning ka mõjuvõimu paistab neil jaguvat.

Toidublogisid on mitut sorti – kes peab lihtsalt avalikku retseptimärkmikku, kelle eesmärgiks on jutustada mõni lugu või väljendada oma surematut armastust toidu ja keetmise vastu, anda ülevaateid ajaloost (kultuuriloost) või tutvustada laias maailmas toimuvat või promoda mõnd konkreetset toitumisharjumust (taimetoitlusest toortoidu ja erinevate dieetideni välja). Kirjutatakse lühemalt ja pikemalt, ainult toidust või läbisegi reisimuljete ja lastekasvatusnippidega, panustatakse rohkem või vähem ka visuaalsele poolele (toidufotograafia). Kellele elustiil, kellele hobi ning paljudele töö, nagu ükskõik mis eluala blogimise puhul.

Aeg-ajalt tõstatub või tõstatatakse küsimus toidublogijate eetikakoodeksist. 2009. aastal tegid selle sõnastamisega algust Brooke Burton ja Leah Greenstein ning panid kirja esialgsed reeglid. Sellele järgnes torm, mida vist ei osanud keegi päriselt ette näha. Diskussioon jõudis ka traditsioonilisse meediasse ning kaks aastat hiljem avaldati teine versioon eetikakoodeksist. Suurem osa vaidlusest keskendus selle ümber, kas blogijatele peaksid kehtima samad normid nagu ajakirjanikele ning kriitikutele või on nende positsioon kuidagi teistsugune.

Mõned blogijad peavad läbipaistvust, viitamist ning vastutamist oma sõnade eest iseenesestmõistetavaks, teistele tundub aga, et just võimaliku anonüümsuse ja selle tõttu, et blogijal ei pruugi olla ei ajakirjanduse, kirjastamise ega ka toiduga seonduvat haridust, ei saagi oodata samu standardeid või nendest kinni pidamist. Või et põhimõtteliselt on võimalik lahus hoida professionaalne amet ja hobi, isegi kui mõlemad on n-ö temaatiliselt üks ja sama. Eestiski on aeg-ajalt mõne blogi sabas tekkinud arutelusid selle üle, kas postitatu on just täpselt nii erapooletu kui paista lastakse. Ning kahetsusväärselt juhtub meilgi seda, et blogijaid peetakse tasuta tööjõuks või arvatakse, et nende tehtud pilte võib vabalt viitamata kasutada. Debatt käib vaikselt omasoodu edasi ning mida enam tekib uusi võimalusi (näiteks Pinterest ja Instagram), seda enam tekib sinna võimalikke nüansse.

Valge küpsetamisvorm köögiviljade ja praetud munadegaPakuks siinkohal aga arutlemiseks ühe võib-olla natuke äraspidise mõttekäigu, mis seostub just blogijate vastutuse, mõjuvõimu ja läbipaistvuse teemaga. Käesoleva aasta jaanuaris avaldas Joanna Blythman The Guardian’is artikli pealkirjaga "Can vegans stomach the unpalatable truth about quinoa?" ("Kas veganid suudavad taluda seedimatut tõde kinoast?"). Lühidalt kokkuvõttes – varemalt põhiliselt Peruu ja Boliivia vaeseid põllumehi toitnud Tšiili hanemaltsa seemnetest (kinoa) on saanud äärmiselt populaarne ning trendikas toit ning selle hind on tõusnud nii palju, et kohalikud põllumehed ei saagi seda enam endale lubada. Lisaks sellele on ilmnenud ületootmisest tulenevad keskkonnamõjud (näiteks veevarude kahanemine), nõudluse kasv on varemalt mitmeid vilju kasvatanud põllumaa muutnud monokultuuriliseks, mis võib saagi ikaldumisel kaasa tuua hoopis suuremaid probleeme jne. Tom Philpott üritas enda jaoks selgeks mõelda, kas kinoa sööjad on head, kurjad või on kogu asi lihtsalt nii väga komplitseeritud. Ning Susie Cagle võttis teema kokku arvamusega, et Blythmani loo näol oli hoopis tegemist poliitilise toidukirjutisega, nagu neid aeg-ajalt ikka näeb. Diskussioon taandus üsna kiiresti taimetoitlaste ning lihasööjate vahelisele vaidlusele, kumma harjumused ja elustiil jätavad väiksema jalajälje, kahjustavad vähem loodust, on eetilisemad, tervislikumad jne.*

Muidugi on kinoa populaarsusel mitmeid põhjuseid, aga ma väidan, et paljuski on kaasa aidanud just toidublogijad. Seejuures tõenäoliselt vaid head soovides, soovitades uut ja põnevat toiduainet, mis lisaks tervislikkusele on veel gluteenivaba. Siin tekibki küsimus, kas blogija, kes on rõõmustanud kinoa üle ning kutsunud kõiki oma lugejaid (olgu neid siis 1, 2, 100, 1000 või miljon) seda samuti tarbima, peaks siis, kui tekib kahtlus, et ehk kõik ei olegi nii roosiline

  • taganema oma üleskutsest?
  • võtma vaevaks informeerida lugejaid?
  • jätkama, nagu poleks midagi juhtunud?

Muidugi on hulk toidublogisid, mis ei võtagi sõna ühelgi n-ö sisulisel teemal, vaid avaldavad ainult retsepti retsepti järel, ning me ei saa eales teada, miks just nii, aga mitte teisiti. Ka ei pruugi kõik toidublogijad ollagi huvitatud laiemast teemade ringist. Ometi on tegemist kogukonnaga, mille puhul vahel räägitakse isegi mingisugusest kollektiivsest alateadvusest. Kui sa aga juba tead säärasest võimalusest, et tooraine, mida soovitad, on ehk seotud mõne eetilise küsitavusega, kas siis järgmine kinoa (või südatalviste maasikate või alligaatorisaba) retsept tuleb ikka puhta südamega? Kas eelpool mainitud eetikakoodeks peaks sätestama midagi toorainete, nende tootmise, kätte saadavuse vms kohta? Millised seedimatud tagajärjed võivad olla järgmisel suurel trendil, näiteks chia seemnetel?**

Pildil:  kodumaised porgand, peet, vutimunad, halloumi ning Tai basiilik, seltsiks kaugelt kohale rännanud kinoa (Triin Paaver)

Märkused
* ÜRO on kuulutanud 2013. aasta rahvusvaheliseks kinoa aastaks eesmärgiga tunnustada tuhandeid aastaid vanu traditsioone. Täpsemalt saab lugeda siit

** Esialgu ei paista ühtki. Küll aga on juba avaldatud arvamust, et liig kergelt minnakse ülima kiitmise teed, kuidas need seemned on ülitervislikud, sisaldavad kõike eluks vajalikku jne. Jäetakse aga mainimata, et tegelikult sellest, kui süüa päevas peotäis neid seemneid, jääb väheseks, kui ülejäänud toidusedel pole tasakaalus ning ka eluviisid üldiselt jätavad soovida. Aga seda manitsust võiks ehk ilma trendidetagi rohkem korrata.

_______________

Vaata veel eetikaveebist:
Meediaeetika
Kutse-eetika
Taimetoitlusest foorumis

Lisalugemist:
Näide sellest kuidas mõni vana ja unustatu saab vunki juurde – 2010. aastal levisid kuuldused, et lillkapsa müüginumbrid on kohutavalt kukkunud; see on üks näide sellest, kuidas tervislik toit kaob. Algasid kampaaniad ning juba aasta hiljem teatati, et tänu staarkokkadele on müüginumbrid taas tõusma hakanud. 2012. aasta lõpu ja 2013. aasta alguse blogivaatluse põhjal võib öelda, et lillkapsas on teinud totaalse comeback’i.

32 viisi, kuidas kinoad süüa ja elus läbi lüüa

Võimalik on saada ka märk

Loomulikult on väljaantud raamat "Food Blogging for Dummies"

Raamatu parimad palad

Toidust kirjutamist õpetatakse näiteks

Jamie Schler: New Orleans and the Whole Food Blogging Thing
Jamie Schler: You are What You Eat: a Food Blogger's Dilemma

Eestis on olnud sellised lood:
http://evakook.blogspot.com/2010/01/blogimisekultuurist-ja-varastamisest.html 
http://toidutegu.wordpress.com/2009/11/23/oliivipirukas/ 
http://thredahlia.blogspot.com/2007/10/ka-anonmne-vargus-on-vargus.html

 

Autor: Triin Paaver 

 

 

Sisestas Endla (verifitseerimata),

Kuidas üldse on blogi-eetikaga? Kas see on lihtsalt üks inimese avaliku toimimise viise nagu tänaval kõndimine, kus tuleb juhinduda üldinimlikest arusaamadest ja pidada kinni seadustest nagu liiklusseadus, või on see midagi kirjastamise, artikli avaldamise, kunstiloome taolist, kus on ühtaegu nii õigused kui kohustused, nt kohustus mitte vale-infot või laimu ja solvanguid levitada, õigus oma loodu kasutamist teiste poolt kontrollida (lubada või keelduda näiteks lubamast kellelgi kasutada pilte, skeeme, ütlusi, nalju), aga ka head tavad, eetilise käitumise mingid alused? Näiteks, kui peaksin isiklikku loomakasvatus- või sordiaretusblogi, kas ma pean viitama allikatele nagu teadusartiklis ja kas ma võin eeldada, et minu autoriõigused on kaitstud? Kas ma pean kirjutama heas stiilis ja vigadeta - mida ei tee suurem osa blogijaist, olgu mistahes valdkonnas, mistahes keeles, mida lugenud olen? Mis asi, ühesõnaga, ikkagi on blogi? Pärast FB-s kuulsaks saanud \"I fucking love science\" edulugu tundub nii - nagu mitme Eesti toidublogigi puhul -, et sellest võib saada elukutse ja äri ja rikkuse allikas. See ei ole seega eraasi nagu päevikupidamine või isiklik arhiiv, kuhu riputad oma artiklid, et oleks, kust võtta, kui mõnda aruandesse vaja.

Sisestas TriinP (verifitseerimata),

Veidi taustaga tutvununa ütleks, et üsna valdav on arvamus, et blogi-eetika see on pm midagi ajakirjanduseetika moodi \"aga\" ja vot siis tuleb neid agasid :)
Üks põhjalikum artikkel milleni ma mitu korda jõudsin on see http://students.jmc.ksu.edu/classes/mc720/pdfs/bloggerethics.pdf

Sisestas Nipitiri (verifitseerimata),

Kirjutise fookuses on küsimus toidublogija rollist ja vastutusest. Autor arutleb kinoa näitel ja uurib, kas toidublogijatele on vaja eraldi koodeksit ja missuguseid aspekte see koodeks siis nö katma peaks. Autor näikse vaikimisi olevat seisukohal, et on teatav vastutus, ent otsesõnu selle kasuks ei argumenteeri. Ja samuti paistab lootvat, et kui inimesi informeerida, et siis tekib teadlikkus, vastutus ja südametunnistus.
Need loos ära toodud koodeksid on minu jaoks veidi liiga lühikesed ja tekkis tunne, et midagi on puudu, tahaks nagu midagi veel (seda siis lisaks ajakirjanduse ja publitseerimise omadele). Aga mis see midagi veel on, ei oskagi nii täpselt sõnastada. Kui aga öelda midagi võttes arvesse autori fookust eetiliste küsitavuste ja vastutuse teemal, siis äkki võtta õppust Eesti teadlaste eetikakoodekist, eriti üldpunktidest ning teadlane kui ekspert osas. Nt punktid 1.1, 1.4, 1.8, 5.2, 5.3. (kohustused ühiskonna ja ümbritseva keskkonna suhtes, vastutab moraalselt niisuguse tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada kogu inimkonna, keskkonna, riigi või üksikisikute sotsiaalsete institutsioonide arengut [vastutab sellise promo eest, mis …], kohustus on kaasa aidata saavutuste rakendamisele inimkonna hüvanguks, ökosüsteemi säilitamisele ja tugevdamisele ning loodusvarade säästlikule ja jätkusuutlikule kasutamisele, ollakse ekspert kui suudetakse jääda erapooletuks, ausalt, erapooletult, vastutustundega). Samuti peaks ka midagi olema huvide konfliktist. See viimane pole ju läbinisti halb iseenesest, oluline on avalikustamine, et võib esineda kallutatus, mõjutamine ühe või teisest tegurist, ajaolust. Selline läbipaistvus peaks ju olema ennekõike blogija enda huvides, sest suurendab usaldusväärsust, tõsiselt võetavust.
Üks põhilisi küsimusi ongi selles, et kuhu see vastutuse piir tõmmata. Et mille eest vastutatakse? Nt asjaolu, et kas asju esitatakse justkui promo (nt sööge teie ka nii ja just seda) või mõnel teisel viisil (nt see võib ehk aidata neid, kel gluteenitalumatus). See piiri tõmbamine on keerukas. Üks asi põhjustab ühe olukorra, see omakorda teise asjade seisu, seega pikka perspektiivi ei ole võimalik aegade lõpuni ette näha, sest liiga palju ju muutujaid. Aga kuidas siis toimetada? Arvestada ettekavatsetud tagajärgi, konkreetseid tagajärgi, tagajärgi, mida on mõistlik oodata. Nt sõltuvalt esituse viisist, promo puhul tahavad kõik ka nö popid ja noortepärased olla, tervislikel põhjustel piiratud toidusedeliga inimesed aga võivad hoopis tänulik olla, et tekib variatiivsus ja vaheldus. Mina sooviks nt teada, et kas need Peruu ja Boliivia vaesed põllumehed jäid seepärast nälga (see tagajärg on moraalselt taunitav) või nad lihtsalt pidid midagi muud sööma (mis ei maksa rohkem, aga on lihtsalt nt vähem maitsev? Või mida nende organism ei võta hästi vastu, seeläbi nö pole sama toitev ja tervislik vmt?) Subjektiivne maitse-eelistus ei ole argument, samas ebatervislikkus või talumatus juba on. Kõige kaalukam on arvatavasti keskkonnamõjude argument, kuigi jah, ka blogijate hulgas võib olla neid, kes arvavad, et moraalsed kohustused piirduvad vaid teiste inimestega ja mitte loomadega, ökosüsteemist rääkimata. Eks sellisel juhul jätkatakse nii, nagu pole midagi juhtunud.
Minu vastus autori küsimusele, et mida teha kui selgub, et kõik ei olegi nii roosiline, ent autor on lugejaid kutsunud tarbima, on variant b, ehk informeerida lugejaid. Esitada ausalt uut, täiendavat informatsiooni. Näidata seeläbi, et hoolitakse ja vastutatakse, näitakse, et mõistetakse, et tegudel on tagajärjed ja kui need tekivad, siis tegeletakse nendega. Variant a tundub natuke imelik selles mõttes, et vaid nö vormilise kuulekuse pärast öelda, et ma nüüd taganen sellest üleskutsest, see ju pole ka eesmärk, tegu on ju tehtud. Saab vaid uusi asjaolusid lisada, mis edaspidi asju muuta võivad. Seega mulle tundub kõige mõistlikum, et informeerida lugejaid ja seeläbi muutub ka üleskutse, et see pole enam nö pime hurraa, vaid kaalutletud. Samuti informeerimine võimaldab seda, et igaüks (nö lugeja tänavalt) teeb siis uute asjaolude valguses oma valiku, lähtuvalt sellest, kuivõrd talle kas oma kõht, uudishimu, trendikus või vaesed põllumehed tuhandete kilomeetrite kaugusel või keskkond ja käitumise mõju sellele laiemalt korda lähevad.

Sisestas P. (verifitseerimata),

Autor küsis:
kas blogija, kes on rõõmustanud kinoa üle ning kutsunud kõiki oma lugejaid (olgu neid siis 1, 2, 100, 1000 või miljon) seda samuti tarbima, peaks siis, kui tekib kahtlus, et ehk kõik ei olegi nii roosiline
a) taganema oma üleskutsest?
b) võtma vaevaks informeerida lugejaid?
c) jätkama, nagu poleks midagi juhtunud?

Juhin tähelepanu vaid ühele aspektile. Vastus sellele küsimsuele oleneb sellest, kui põhjendatud see kahtlus blogi autorile tundub ehk kui suureks probleemiks ta selle aine tarbimist/populaarsust peab (mis omakorda ilmselt sõltub nii tema informeeritusest kui ka väärtushinnangutest). Kui ta nt arvab, et tegemist on lihtsalt ülespuhutud mulliga, siis vaevalt saab teda kohustada teisigi sellest mullist informeerima. Kui ta on aga veendunud, et selle toiduainega seondub tõesti mingi suur jama ja see jama nt paneb teda ennast seda toiduainet vältima, siis oleks ju küll viisakas (ja loogiline) sellest oma lugejaskonnale teada anda. Kõik see kehtib muidugi eeldusel, et tegemist pole puhtalt retsepte edastava blogiga, mis seonduvaid teemasid üldse ei käsitle.

Sisestas E. (verifitseerimata),

Paistab, et toidublogija kohustus oma varasemale eetiliselt problemaatilisele soovitusele tähelepanu juhtida sõltub konkreetsest blogist, kus soovitus antud, ja soovitusest endast -- täpsemalt mängivad rolli vähemalt järgmised kolm tegurit.

(1) Soovituse võimalike saajate hulk
Soovituse võimalikke saajaid on vähemalt nii palju kui blogi lugejaid, aga mitte ainult -- ei saa unustada ka seda, et soovitus võib hiljem nii interneti teel kui ka suusõnaliselt edasi liikuda. Arvatavasti korreleerub blogi täielik mõjuvõim suuresti lugejate arvuga, aga ei saa välistada ka võimalust, et blogil on vähe lugejaid, need aga on aktiivsed ja mõjukad sõnumilevitajad. Igal juhul on avaliku toidublogi puhul vastutus suurem kui ühele sõbrale millegi soovitamisel; lisaks on tähtis blogi tegelik mõjuvõim -- kui paljudeni seal edastatavad sõnumid ühel või teisel viisil jõuavad.

(2) Soovitaja eeldatav autoriteetsus
Toidublogijad võivad olla nii lihtsalt kokandushuvilised kui ka tuntud professionaalid/spetsialistid ja blogija staatus annab lugeja jaoks soovitusele vastavalt kaalu. Autoriteetse soovitaja vastutus oma soovituste pädevuse eest on suurem, aga see ei tähenda, et suvaline kodukokkaja üldse oma sõnade eest ei vastutaks.

(3) Eksliku soovituse järgimise võimalikud tagajärjed
Toidublogis tehtud ekslikel soovitustel võib olla mitmesuguse tähtsusega tagajärgi. Äärmusliku juhuna võib keegi soovitada midagi eluohtlikku (näiteks mürgist seent). Kinoa-juhtumi puhul pole võimalikud tagajärjed nii dramaatilised, lisaks on need geograafiliselt kauged ega puuduta otseselt soovituse järgijat (kinoa-sööjat) ennast. See võib tekitada blogipidajale kiusatuse probleem maha vaikida, sest oma lugejaid ta ju otseselt alt ei vea -- hoolimata kinoa populaarsuse sotsiaalsetest tagajärgedest on need seemned ju siiski tervislikud ja ehk ka maitsvad, nagu lubatud. Samas ei vastuta soovitaja mitte ainult soovituse saaja ees, vaid kõigi nende ees, keda soovituse järgimine mõjutada võib.

Mõnikord pole võimalik või pole lihtne soovitust tagasi võtta või kahtluse alla seada. Näiteks on soovitatud tegu juba tehtud või siis pole soovituse adressaati võimalik enam kätte saada. Blogis on mugav saadud uuest informatsioonist teada anda; kui kõik vastsed kinoa-fännid korrigeerivat postitust ei loe, siis nende inimeste personaalselt üles otsimist muidugi ei saa oodata. Uue postituse tegemise vaev on aga nii väike, et isegi kui blogi pole väga autoriteetne ega mõjuta paljusid inimesi, võiks selle hariva märkuse või küsimusepüstituse ikka teha. Kui suur eetiline möödalask selle tegematajätmine on, sõltub eelnimetatud kolmest tegurist -- mõjutatavate inimeste hulk, autoriteetsus, võimalike tagajärgede olemus -- ja ehk veel millestki.

Sisestas Margus (verifitseerimata),

Mulle meeldib, et selline teema on ka siin eetilisuse vaatepunktist üles tõstatatud. Olen arvamusel, et igaüks võib "üles riputada" mida iganes ta parajasti sööb – see on ehk virtuaalne vaste toidupäevikule – ise küsimus on ühe või teise toiduaine või ka toitumisstiili propageerimine, mille puhul võiks ju kirjutada ka mõista vastutust propageeritu tõekspidamise suhtes. Ent kogu probleemistik on minu meelest keerulisem. Artiklit lugedes tekkis mul kohe kaks suhteliselt ületamatut küsimust. Esiteks, miks just (või ainult) toidublogijad? Kas samasugused eetilised normid (st vastutus öeldu tõekspidavusel) ei peaks mitte kehtima igasuguse informatsiooni või arvamuse levitamisel? Ja teiseks: miks just hanemalts? Sarnaseid näiteid võiks tuua ka paljude teiste taimede jm, nt soja puhul, kus asja taga ei ole sugugi mitte blogijad. Aga ka, ja õigupoolest enamgi lihatööstuse puhul: nii on nt Brasiilias vihmametsade hävitamise üheks oluliseks motiiviks just karjamaade rajamine, ehkki nood ei kesta üle mõne suhteliselt üksiku aasta. Tegelik põhjus on kõigil juhtudel sama: selleks on suurkorporatsiooni huvi suure kasumi järele, ehk teisisõnu tööstuslik tootmine. (Artikli põhjal tuleb järeldada ka et põlisrahvalt maa kokku ostmine – mida muidu peaks tähendama ütlus, et "kohalikud põllumehed ei saagi seda enam endale lubada", sest oma maale võib igaüks külvata mida ise tahab.) Siit tekib uus eetiline küsimus: kas toidublogija peaks vastutama selle eest, kuidas tema tarbitavat toiduainet toodetakse? Ilmselt jah, ja ei. Teisisõnu – mõistagi ei saa blogija võtta endale kogu vastutust tootmismeetodi eest; selle välja selgitamine on mõnel puhul olla seejuures väga töömahukas või suisa võimatu. Pärisin näiteks kunagi toodet "Eesti müsli" pakkuvalt firmalt Budget OÜ, kust nende toodete tooraine pärineb ja kas selle hulgas on ka midagi päriselt eestimaist. Vastust ma aga ei saanudki (– ja ma usun, et see poleks mulle ka meeldinud.) Siiski saab langetada teatud eetilisi valikuid. Kasvõi sedasama hanemaltsa on võimalik osta mahetootena, või nn. Fair Trade tootena, kus on vähendatud nii keskkonnakahju kui ka tagatud see, et võimalikult suur osa tulu läheks vahetult tootjale (põllumehele). Teiseks saab alati eelistada omamaist toidukraami, sõltumata sellest, millist "menüüd" keegi pooldab. Igas kliimas on tegelikult olemas oma nn. supertoidud. Küsimust sellest, milline menüü on tervislikum, oleks mu meelest targem siinsest diskussioonist aga üldse eemal hoida. Minu kogemuses ollakse ka teadlaste keskel neis küsimustes nõnda lõhenenud, et mingile ühtsele, nii-öelda objektiivsele alusele jõuda on siin praktiliselt võimatu.

Sisestas Mari (verifitseerimata),

Päris huvitav on lugeda, kuidas kommentaarides on rõhk sattunud küsimusele, milline käitumine on pärast seda, kui propageeritud asjaga on mured selgunud, õige käituda. Selge on see, et tagant järgi on plusse-miinuseid ning vastanduvaid väärtusi lihtsam hinnata.

Mina jäin mõtlema küsimuse üle, kuidas üldse peaks toidublogija käituma? Triinu viidatud artiklis on välja pakutud eetikakoodeksi üks punkte \"Never intentionally deceive others\", mis minu mõttega hästi haakub.

Oletame, et nimetatud toidublogija, kelle kaudu kinoa levik hoogu juurde sai, ei olnud ise kursis kinoa taustaga. Milline oleks tema vastutus antud olukorras? Kuidas ta peaks käituma? Kas ta peaks eeldama, sarnaselt ajakirjanikule, et kõike tuleb kontrollida? Kas ta peaks sellest lähtuvalt asuma detektiivitööd tegema?

Küsimus on väga keeruline ja mitmetahuline, eriti arvestades, et me ei tea, milline info oli sel hetkel saadaval, kui tema oma lugu kirjutas.

Mulle tundub, et toidublogijalt päris detektiivitööd eeldada ei saa, me ei saa eeldada, et ta kaevab absoluutselt kogu taustainfo välja ning teeb oma otsuse sellest lähtuvalt. Ajakirjanikult saaks, aga toidublogijalt, kes teeb seda tihti puhtast huvist hobina oma teiste tegevuste kõrval?

Teisalt ei saa ma päriselt nõustuda ka sellega, et ta üldse midagi ei tee. See sõltub muidugi ka lugejate arvust ja tema mõjust, ehk mida suurem lugejaskond ja/või suurem mõju, seda suurem vastutus. Mina isiklikult ootaks tasakaalustatud infot ning võimalusel ka miinus-poolele käivaid argumente ja märkusi. Küsimus on, kuidas seda saavutada?

Sisestas Lauri (verifitseerimata),

Sellestsamast Guardiani artikli pealkirjast \"Quinoa brings riches to the Andes\" tuleb kohe esile teema, millest mööda vaadata ei saa. Nimelt et kohalikud põllupidajad on pigem siiski rahul sellega, et nende toodangule on nüüd maailmaturgu. Kuigi nende dieet võib nüüd olla toitainevaesem, saavad nad tänu suurenenud sissetulekule siiki võimaldada endale muid viise elukvaliteedi tõstmiseks. Selles mõttes peaks eelkõige arvestama ikkagi boliivlaste enda seisukohaga - keegi ei võta neilt kinoat jõuga ära, nad ise on sellel maailmaturule müümisest huvitatud. Seega ei saa lääne trendikad toitujad lähtuda vaid sellest kujutelmast, et nüüd Boliivia farmerid ise endale kinoat lubada ei saa ja peavad ebatervislikumat riisi sööma ja seega ma kinoat osta ei tohiks. Küllap saavad nad tänu kinoast tulevale rahale nüüd lubada palju muid asju, milleks varem puudusid ressursid. Meie siin teisel kontinendil ei saa nende eest otsuseid langetada ega teada, mis neile kõige parem on.

Sisestas Piret (verifitseerimata),

Toidu-, aga mitte ainult toidublogide maailm on ilmselt ülirikas. Kas toidublogijate jaoks on vaja eetikakoodeksit? Kummaline mõte. Kas kõigile blogijatele on vaja eetikakoodeksit? Kas kõigilie arvutikasutajatele on vaja eetikakoodeksit? Jne. Kas pole mitte internet ja blogimaailm ikka seesama inimeste maailm ja suhtluskoht, kus võiks kehtida ikka needsamad igapäevased väärtused ja normid, mitte mingid erilisemad. Koos teadmisega, et neid ei täideta, ja kriitilise suhtumisega -- nagu pärismaailmas. Minu jaoks ei ole vahet, kas ma saan ekslikku infot tänaval juhuslikult inimeselt, või siis mõnest toidublogist. Valiku, kuidas seda infot kasutada, teen ikka mina ise, oma teadmiste ja tõekspidamiste alusel. Internet on täis informatsiooni, millest osa on adekvaatne, suur osa aga kindlasti mitte. Tänapäevases ühiskonnas heaks toimetulekuks on hädavalik omada oskusi valida sellest uputusest kasulik, vajalik osa. Kummaline oleks süüdistada blogijat oma kergeusklikkuses või väärotsustes. Vastutame ikka ise. Seega - kasvatagem kriitilist meelt, sest blogijad on ikka needasmad tavalised inimesed meie endi hulgast, kes on vahel ka eksilkud. Mõned ka pahatahtlikud, eks ole.

Sisestas TL (verifitseerimata),

Viidatud eetikakoodeks nähtavasti tooraine-probleemi suhtes juhtnööre ei jaga, küll aga sedastab üldsõnaliselt: ei tohiks valetada, varastada ega sponsoreid varjata ning tuleks olla viisakas ja vastutustundlik. Arvan, et see on täiesti piisav ning mingeid lisandusi ei vaja. Esiteks, rääkides igasugu koodeksitest üldisemalt: mida minimaalsemad, seda mõjusamad ja tõsiseltvõetavamad nad on. Püüda nende kaudu mingit valdkonda detailideni ära reglementeerida pole mitte ainult tehniliselt võimatu (konkreetsed eetilised probleemid kerkivad ootamatult - kinoa-hüsteeria tagajärg on hea näide), vaid lisaks kütaks üles vastumeelsust ettekirjutuste kui selliste suhtes. Teiseks - ja seonduvalt sellega, et kõiki kerkivaid eetilisi probleeme ei saa ega pole mõtet püüdagi koodeksiga ennetada - vastutust selliste sündmuskäikude eest nagu antud loos keskkonnatagajärjed jm ei saa laduda üksnes blogipidaja õlule; ka blogilugejalt (kes lõppude lõpuks otsustab ju ikkagi ise, kas joosta poodi hanemaltsa ostma joosta või mitte) võiks eeldada, et ta suudab maailmas orienteeruda enamate kaalutluste alusel kui trendika blogikoka retseptid ning püüab oma teguviise kriitiliselt hinnata (muuhulgas mõelda aeg-ajalt küsimusele: milliseid globaalseid tagajärgi tekitan ma oma tarbimisharjumustega?).

Sisestas P. (verifitseerimata),

Esimese hooga ma nõustuksin Lauriga konkreetse kinoa-paanika osas - boliivlastele võiks jätta vabaduse ise otsustada, kas nad kinoa müüki heaks peavad või mitte. Vähemalt niivõrd kui see neisse enestesse puutub (a la kas nad ostavad kinoa eest saadud raha eest endale tervislikku süüa või videomängu).

See küll eeldab, et kinoa-raha jõuab vaese boliivlaseni, kes enne sõi kinoat ja nüüd enam mitte (see eeldus ei pruugi olla kahjuks tõene).

Samuti võib meil tekkida õigustatud soov nende otsuseid mõjutada (nt ostes vähem kinoat ja soovitades teistelgi seda teha), kui kinoa-hulluse tagajärjel on tekkinud kinoa masskasvatus, mis mõjub hävitavalt sealsele keskkonnale (artiklis sellele viidatakse).

Nii et minu küsimus Laurile ja teistele - kas me sellisel juhul saame öelda, et armsad boliivlased, te teete küll ise otsuseid, aga need ei ole targad otsused ja me ei taha sedalaadi otsustele kaasa aidata?

Sisestas Kadri (verifitseerimata),

Kas toidublogijad peaksid järgima konkreetset eetikakoodeksit? Ma ei arva nii, sest tegemist on siiski arvamusplatsiga. Paratamatult võivad populaarsed blogijad olla kallutatud, kuid samas kas neile saab seda pahaks panna, sest tegemist ei pea ju olema millegi täiesti objektiivsega; blogisse pannakse kirja isiklik arvamus. Nad ei ole kohustatud arvesse võtma kõiki plusse ja miinuseid, positiivseid efekte ja ohte. Tõenäoliselt on blogide lugejad teadlikud, et tegemist ei ole absoluutse tõega.

Küll aga lasub tuntumatel blogijatel ka suur vastutus. Suur vastutus selle ees, mida nad propageerivad. Söömishäired on ühiskonnas väga raskeks probleemiks, 2005. aastal oli näiteks EL-s hinnanguliselt 1,2 miljonit häirunud söömiskäitumisega indiviidi (Wittchen & Jacobi, 2005). Need 1,2 miljonit (käesolevalt tõenäoliselt rohkemgi) on väga hõivatud kõigest, mis seondub toiduga. Nad on väga vastuvõtlikud uuenduslikele ideedele, kuid teisalt võivad need ideed minna nii äärmuslikuks, et tekivad söömishäired. Seega peaksid toidublogijad kindlasti olema soovitustega ettevaatlikud, et mitte söömishäirete levikule (tahtmatult) kaasa aidata. Paraku on nö tervisliku toitumise blogide kommentaarides levinud ka näpunäited, kuidas toitu kõige paremini väljutada (kuidas kasutada lahtisteid, diureetikume jms), sellistel foorumitüüpi toidublogidel peaks kindlasti olema lehe administraator, kes ei lase kõiki kommentaare läbi.

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus