AAA

Abielu ei ole vaid mehe ja naise vahel

5. September 2012 - 12:18 -- Mats Volberg
Foorumid: 

Omasooliste abielu on teema, mis Eesti meedias ja avalikkuses laiemalt on juba aastaid kirgi kütnud. Ilmselt on ka igas väitlusklubis sel teemal juba iiveldamiseni väideldud. Kuna tavaliselt arvavad sel teemal erinevaid seisukohti hoidvad inimesed, et kõik teised on millestki väga valesti aru saanud, siis ei tundu laiapõhjaline nõusolek antud teemal väga tõenäoline (ning seetõttu ei püüa ma ka kedagi sellel teemal ka veenma hakata). Küll aga tahaksin võtta vaatluse alla ühe väite, mida selle teemaga seoses tihti esitatakse. Paljud leiavad, et abielu on sõlmitud vaid mehe ja naise vahel. Tahan siinkohal näidata, kuidas see väide on vale või õigemini ebatäielik. Peigmees ja pruut, kelle poole visatakse riisi

Selleks, et mõista, miks ma arvan, et väide "abielu on sõlmitud vaid mehe ja naise vahel" on vale, peaksime esmalt püüdma mõista, mis asi see abielu on, mis peaks vaid mehe ja naise vahel olema. Mulle tundub, et abielust võib mõelda kahel viisil: abielu kui väljendus ja abielu kui täitmine. Abielu kui väljendus tähendab seda, et kaks inimest leiavad, et nende vahel on mingi eriline suhe ning nad soovivad seda väljendada kõigile teistele. Näiteks Eesti ühiskonnas (nagu ka enamikes teistes) on õige viis sellise erilise suhte väljendamiseks abiellumine: teatud toimingu läbides saavad kaks inimest kõigile teistele teatavaks teha, et nende vahel on selline eriline suhe. Sedalaadi mõtet väljendab ka Justiitsministeeriumi poolt välja antud kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon, kus seisab "[r]egistreerimisega teevad elukaaslased oma kooselu kolmandatele isikutele nähtavaks".

Abielu kui täitmine tähendab seda, et ühiskonnas on teatud normid, mis ütlevad, et kui kaks inimest tahavad, et neid tunnustataks kui kedagi, kelle vahel on mingi eriline suhe, siis nad peavad täitma teatud reegleid. Võrdluseks võiks siinkohal mõelda sõidueksami peale. Eksami sooritamine ei anna inimesele autoga liiklemise oskust. Samuti ei ole eksami sooritus vajalik, et inimene saaks öelda ühiskonnale "vaadake, ma oskan". Eksam on protseduur, mille läbimine toob inimesele avaliku tunnustuse millelegi, mis oli juba olemas. Teiste sõnadega, sõidueksami puhul ütleb ühiskond inimesele "kui tahad sõita, siis läbi see eksam".

Oluline on siinjuures märgata seda, et olenemata sellest, kuidas me abielu näeme, on see alati kolmepoolne suhe: abielu kui väljenduse puhul on sellesse kaasatud kaks abielluvat inimest ja nende kogukond, kellele nad oma erilist suhet teatavaks teevad ning mis määrab ära teatavaks tegemise viisi. Abielu kui täitmise puhul on sellesse kaasatud kaks abielluvat inimest ja nende abielu kehtestav institutsioon, tavaliselt riik või kirik.

Kui mul on eelneva osas õigus, siis oleks ehk õige mõelda, et sellel tunnustusel abielu rituaalile, mille annab kirik, saavad olla vaid religioossed (spirituaalsed?) tagajärjed ning riigi tunnustusel on vaid seaduslikud tagajärjed. See omakorda aga tähendaks, et ehk oleks õige öelda, et riigil ei peaks üldse abieludesse asja olema? Riik jätaks abielude sõlmimise kirikule ja tunnustaks edaspidi vaid kooselu (ing civil union). Olgugi, et eelnevalt viidatud Justiitsministeeriumi kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon nii radikaalseid ettepanekuid ei tee (kaaskirjas ütleb minister, et "ikkagi abielu on ja jääb suurimat kindustunnet ja ulatuslikemat kaitset pakkuvaks ühiselu viisiks"), on välja pakutud võimalus, mille järgi võiksid kaks inimest registreerida oma kooselu ning sellel oleksid peaaegu samad õiguslikud tagajärjed, mis nende abiellumisel. Kui see kontseptsioon ühel hetkel seaduseks saab, siis tekib küsimus: kui abiellumine omab ainult õiguslikku ning sümboolset mitte religioosset tähendust, siis miks üldse abielluda?

Autor: Mats Volberg

Foto allikas: www.sxc.hu

Sisestas Kaspar (verifitseerimata),

Minule on seevastu mulje jäänud, et antud eelnõu (ja sellest kujunev seadus) on vaid riigi pehme ent kaval viis ühiskonda ette valmistada eesmärgiga, et ühel hetkel, läbi edasiste redaktsioonide, tunduks see erinevus kooselu ja abielu vahel kõigile väga marginaalne.

See väike muutus on meelega aetud suureks ja loodud põhimõtteliselt paralleelne seadus. Strateegiline plaan võiks olla selline, et millalgi hakatakse kahe seaduse kattuvusi, ühisosasid ja kordusi tasapisi maha taandama ja/või kuskile kolmandasse kokku kirjutama ning lõpuks, kui järgi on jäänud vaid nimetuse erinevus, saabki öelda, et meil Eestis saavad samasoolised abielluda. Kui kõik muu on juba sama, siis nimetuse muutmisest vast ei tule nii suurt mässu meedias ja tänavatel..

Kui otse ei saa, tuleb minna ringiga!

Sisestas P. (verifitseerimata),

Mulle tundub, et autor on tahtnud öelda midagi sellist: kui abielult võtta maha religioosne mõõde (antud juhul mõeldakse selle all vist kirikuga seonduvat) ja seaduslikud hüved, siis alles midagi ei jäägi. Minu arvamus on, et abiellumine on rituaalne tegevus (ja rituaalid omavad mõtet ka väljaspool kirikut või kristlust või üldse usundeid).

Selle kohta, milleks on inimestel kasutuses rituaalid (ja kas peaks olema), on kindlasti palju erinevaid ja huvitavaid teooriaid. Kahjuks ei tea neid tutvustada (aga kui keegi teab, siis rõõm oleks lugeda). Omalt poolt ütleksin lihtsalt, et rituaalid aitavad teadvustada ja ellu viia. Antud juhul siis mõista ja võtta omaks kõik, mis kaasneb oma elu sidumises kellegi teise eluga, kinnistades ja tugevdades seeläbi oma otsust, nii et sellest saaks edaspidi justkui sammas, millele raskematel hetkedel toetuda (s.t püsida oma otsuse juures).

Sisestas abikaasa (verifitseerimata),

Mina leian just, et abielu on peamiselt siiski kahe inimese vaheline toiming: see on olemuslikult pühendumine, lubadus, tõotus. Tõotada saab jumala ees ja/või avalikkuse ees, aga olulisim on siiski see, keda tõotus puudutab. Kuna see on aga neile kahele inimesele väga oluline toiming, siis loomulikult kaasatakse sinna kõik endale olulsied inimesed. Ka kõik muu kaasnev lisab küll tõotusele kaalu, kuid pole seejuuresolemuslik.

Sisestas Siiri (verifitseerimata),

Mina arvan, et ilmalikus mõttes partnerluse seadustamise puhul on tegemist lihtsalt vahepealse, nö ülemineva, sammuga. Küsimus meie põlvkonna jaoks ei ole ju tegelikult enam kas, vaid kuidas ja milliste sammudega sinna lõpuks jõutakse. Kas ei ole eelmine põlvkond meid riigina mitte juba rahvusvaheliselt ära ühendanud ja ametlikult nõustunud erinevate kokkulepete ja põhimõtetega tagada kõikidele ühesugused õigused ning kaitsta vähemusi ka selles valdkonnas diskrimineerimise eest?! Vähemalt aruandeid küll esitame juba, et kuidas meil läheb see kohalejõudmise protsess (sh seadusandluse muutmine). Küsimus ei ole ju selles, et keegi meid sundis ja kas äkki ütelda sellest lahti, vaid oleme ise ühiselt riigina need positsioonid juba võtnud. Või ei ole? Arutelu minu meelest ei peaks algama nullist \"Kas peaksime tunnustama või mitte?\", vaid sellest kohast, kus me reaalselt hetkel oleme ja mille me juba üldisemate dokumentidega ära oleme tunnustanud.

Sisestas Mats (verifitseerimata),

P. on asjale rohkem või vähem pihta saanud.

Mis aga puutub abikaasa kommentaari, siis ma ei tahaks eitada, et abielul võib olla selline sümboolne tähendus, et kaks inimest annavad üksteistele mõista, et nad on valmis andma teatud tüüpi tõotuse.

Aga sellise erilise tähenduse andmine on piisavalt subjektiivne. Ehk siis kui keegi on näiteks tõsine libertaarlane, siis lepingul on tema jaoks ilmselt tõeliselt suur, lausa \"püha\" tähendus. Samamoodi võib vabalt olla, et paaril on mingi oma väljakujunenud meetod andmaks vastaspoolele mõista, nad ütlevad midagi suure pühendumuse ja tõsidusega ning selleks ei pea olema abiellumine oma tavalisel kujul.

On kindlasti palju juhtumeid, ka Eestis, kus paar registreerib oma abielu ametlikult kahekesi ja vaikselt. Ning siis korraldavad oma tseremoonia kus öeldakse antakse avalikult vanded. Sellisel juhul pole neil vannetel mingit õiguslikku mõju, kuid seevastu suur isiklik ning neid võiks anda eelnevalt ametliku abielu registreerimiseta.

Kasparile pole mul aga suurt midagi öelda, sest nagu püüdsin sissejuhatuses selgitada - ei soovi ma otseselt omasooliste kooselu/abielu kohta suurt midagi öelda.

Sisestas Liisa (verifitseerimata),

Mõtisklen natuke teemast mööda, aga mind painab küsimus: kuidas saab abielu olla fiktiivne? Räägitakse fiktiivabieludest kui probleemist, seosest kuritegevusega jne. Kuidas saab seda väita keegi teine peale paari enda - milliste kriteeriumite alusel? Kas need kriteeriumid on kuskil seaduses kirjas? Seega on paika pandud seadusega, kuidas peab abielus olema?

Sisestas Mats (verifitseerimata),

Ma pole päris kindel, aga mulle tundub, et fiktiivabieluga peetakse silmas juhtumeid, kus kaks inimest teesklevad abielu selleks et üks (või mõlemad neist) saaksid teatud hüvesid, mis abieluga kaasa tulevad (nt elamisluba, maksusoodustused jne).

Eeldatavasti on nende hüvede andmise põhjuseks see, et riik tahab soodustada abiellumist, näidata oma tuge teatud eluviisile. Kui kaks inimest, kes tegelikult seda eluviisi ei ela, siis nad ei vääri ka neid hüvesid.

Kas on olemas konkreetseid seadusi, mis loetlevad tõelise abielu tunnuseid, ei oska ma öelda. Aga mul on tunne, et sellised juhtumid tavaliselt lahendatakse interjvuude abil, mis tähendab, et keegi ametnik peab langetama otsuse.

Sisestas Kai (verifitseerimata),

hmjaa, Perekonnaseadus ütleb tõesti, et abielus olemiseks on kindel viis: 1. tuleb vastastikku lugu pidada ja toetada. 2. Abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt.
Teisest küljest, lahus elada võib.

Ja kohus võib abielu kehtetuks tunnistada, kui leitakse, et ühe või mõlema KAVATSUS abiellumisel oli saada midagi muud (nt elamisluba). Mis siis sisuliselt taandub osapoole enda kinnitusele - sest kuidas küll seda kavatsust mõõta muidu? Niisugused kaudsed tõendid, et ei tea abikaasa hambaharja värvi vms ei saa siis ju kavatsuse kohta nagu suurt miskit ütelda.

Ja samas on öeldud, et kehtetuks ei tunnistata, kui
4) näiliku abielu puhul on abikaasad pärast abielu sõlmimist elanud abikaasadena koos vähemalt kolm aastat või abielust on sündinud lapsi.

Kuidas see siis näilik ikkagi on, kui isegi lapsi sünnib? Minu pea ka ei võta. Et alguses abiellusin raha pärast ja seepärast on näilik? mul on tunne, et sel juhul on päris paljud abielud ja on olnud ka ajaloo jooksul näilikud. Näiteks korraldatud abielud... Või poliitilised...
Teoreetiliselt võiks ju siis nii, et kui olen nt aasta abielus olnud, abikaasaga juba tülli kiskunud ja siis ma leian, et ega ta mind ikka päriselt kunagi armastanud olegi ja tuli mulle lihtsalt mu raha pärast - siis võin taotleda kohtult kehtetuks tunnistamist?

Sisestas Rasmus (verifitseerimata),

Kuigi kommentaarid ja arutelu on kandunud omarada, ei saa ma siiski aru, kuidas keegi ei ole käesoleva lõigu autorile vastu vaielnud. Kui turvatunnet tekitab mõte, et abielus osaleb veel peale mehe ja naise veel riik või kirik siis ei saa mitte keegi keelata nii mõtlemiast, kuid väide, et \"olenemata sellest kuidas me abielu näeme, on see alati kolmepoolne suhe\" on täielik \"nonsenss\". Ei kirik ega riik ei sekku kahe inimese koosellu senikaua kuni kooselu on õiguslikult, inimlikult, moraalselt, majanduslikult heal järjel. Kumbki mainitud institutsioonidest ei vaata koos paariga koos pealtnägijat ega söö nendega koos õhtust. Siinkohal tuleks veel märkida, et pealkiri on eksitav (ja oli juba enne seksuaalküsimuste päevakorrale kerkimist käesoleval aastal).

Sisestas Lea (verifitseerimata),

Õiguse arenguteedest seoses kampaaniaga perekonna kaitseks

Nagu mitmed teised inimesed sain minagi kirja sihtasutuselt Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, kes kogub allkirju samasooliste kooselu tunnustamise vastu perekonnana ning samaaegselt ka samasooliste isikute kooselule õigusliku staatuse andmise vastu üldse (vt https://saptk.ee/ab/web/app.php/petitsioon/). Kampaania on kogunud nii tulihingelisi poolehoidjaid kui ka ägedaid vastaseid. Viimased peavad kampaaniat sallimatuse märgiks ja näivad järgivat poliitilise satiirisarja "Riigimehed" tegelase, sotsiaalse sidususe ministri sõnu: "Elagu sallivus! Maha kõik, kes nii ei arva!" (vt http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/sotsiaalse-sidususe-ministr...). Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaid leiabki oma kirjas, et pidev sallivuse propageerimine väljendab püüdlust kehtestada ideoloogilist diktatuuri.

Siinkohal tutvustan lühidalt 20. sajandi ühe tuntuima sotsioloogi Talcott Parsonsi seisukohti õiguse võimalikest arenguteedest, tulenevalt tema nn AGIL-paradigmast.

Parsonsi AGIL-paradigma väidab, et iga sotsiaalne süsteem peab oma ellujäämise tagamiseks täitma nelja põhifunktsiooni, mis on jaotatud tema nelja allsüsteemi vahel (Parsons 1951 & 1961) :
• kohanema keskkonnaga (adaptation, A), mis on majanduse allsüsteemi ülesanne;
• saavutama eesmärgid (goal attainment, G), millega tegeldakse poliitikas;
• olema terviklik ja sidus (integration, I), mis puudutab sotsiaalsfääri, tähendades ühiste normide järgimist ja sotsiaalset kontrolli;
• kasvatama ja hoidma alal oma väärtusi (latent pattern maintenance, L), mis on kultuurivaldkonna ülesanded.

Ehkki kõigi nelja funktsiooni tasakaalustatud täitmine on oluline, peab Parsons kõige tähtsamaks funktsiooni L kui järjepidevuse tagajat (Ibid).

Õiguse arengu skeeme on Parsonsil kaks.

Esimene rõhutab väärtuste (L) tähtsust normide (I) muutumisel. Järgnevad muutused poliitilises sfääris (G) ja majanduses (A).

Teise skeemi järgi saavad muutused alguse majanduses toimuvatest protsessidest (A), viimased põhjustavad muutusi halduslik-poliitilises regulatsioonis (G), millele järgnevad muutused normatiiv-õiguslikus sfääris (I) ning põhiväärtuste suurem universaalsus (L). (Parsons 1951 cit Käärik 1988).

Seega: ühest küljest toimub õiguse kui süsteemi areng reaktsioonina keskkonna kasvavale komplekssusele; teisest küljest on õigus ise keskkonna kasvava komplekssuse oluliseks generaatoriks (Käärik 1998).

Kuhu areneb Eesti õigus - kas peale jääb kohanemine ja poliitiline tahe ("erinevus rikastab") või osutuvad tugevamaks traditsioonilised väärtused, seda ma ennustama ei hakka. Küll on aga selge, et mingi kompromiss tuleb leida, sest eesti rahva püsimajäämiseks vajame tugevat traditsioonilist perekonda.

Allikad

Käärik, Henn (1998). Sotsioloogilise informatsiooni õigusloomes kasutamisega seonduvate sotsiaalõiguslike teooriate ning vastavate empiiriliste uurimuste üldistav analüüs. http://www.riigikogu.ee/msi_arhiiv/kaarik.html
Parsons, Talcott (1951). The Social System. Glencoe: Free Press.
Parsons, Talcott (1961). An Outline of the Social System. In: Theories of Society. Eds Parsons, T., Shils, E. A., Naegle, K. D., Pitts, J. R. Free Press, New York, 36-72.

Sisestas M. K. (verifitseerimata),

Abielu on traditsiooniline tseremoonia, millega pühitsetakse ühte kõige ilusamat tunnet - armastust -, mida vahest ka üheks kõige inimlikumaks nimetada võib. Inimesele, keda intellekti või aru kõrgema arengu poolest muudest liikidest erinevaks peetakse, on eriomaseks ka iseäranis suur tundlikkus, empaatiavõime, mis, armastusega paljuski samastudes, on kristliku religiooni üks alustalasid. Seoses 18. sajandi lõpus-19. sajandi alguses filosoofias ja kirjanduslikus mõtlemises toimunud pöördega idealismi suunas (Kant, saksa romantikud) ei asunud jumalikkus, nagu ka mitte armastus, enam inimtajule kättesaamatus jumalikus paralleelmaailmas, vaid inimeses endas, kuni selleni välja, et armastuses nähti kogu inimkonda ühendavat fluidumit (saksa romantistlik poeet Hölderlin nt.).

Kaasaja inimese jaoks on armastus muidugi üha vähem jumalikkusega seotud, kuid ei saa eitada, et see on üks inimesi koos hoidev tunne, millele tuginevaks võib pidada nii mitmeidki universaalseks peetavaid väärtusi (tolerantsus, solidaarsus, solidaarsus jm., nii nagu need on sõnastatud ÜRO pressiväljaandes: http://www.un.org/News/Press/docs/2003/sgsm9076.doc.htm).

Tänapäeval, kus Lääne ühiskonnas valdav tendents on järjest vähem abielluda, ning abiellumine on järjest vähem saadetud utilitarismist (st. abielu kui legaalse akti ärakasutamine majanduslike, poliitiliste, ühiskondlike vm. eesmärkide saavutamiseks), võibki seda käsitleda kui armastuse pühitsemise rituaali. Samuti ei saa abielu pidada vastastikkuse truuduse tõotamise tseremooniaks, sest üsna sageli on sellekohased tõotused juba enne abiellumist antud; truuduse puhul on teatud mõttes tegemist ka inimesele implitsiitselt omase mõtteviisiga või käitumisnormiga, mis tõsi küll, religiooni poolt eksplitsiitselt imperatiivistatud, kuid harjumusliku moraalinormina inimestesse valdavalt sisse kodeeritud. Niisiis võib abielurituaalis tõepoolest näha enamasti armastuse kui sellise pühitsemist, ja kui sellel religioossuse maik juures on, annab see traditsioonile ainult väärtust juurde. Kooseluleping ei oma abieluga võrreldes kaugeltki mitte nii suurt traditsioonilist tausta, ja kui kooseluseadus sisse viia, võib see tähendada kokkuvõttes ka abielu kui emotsionaalse traditsiooni devalveerumist, kuna devalveerub ja lihtsustub kahe inimese vahelise erilise kiindumuse legaalne kinnitamine kui selline.

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • e-posti aadressid obfuskeeritakse või (juhul kui JavaScript on lubatud) asendatakse rämpspostikindla lingiga.
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus