Riiklik programm "Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013"

Merike kirjutas

Mina olen väärtuskasvatuse programmiga väga nõus - tuleme erinevatest kodudest ja lasteaed ja kool on ust need võimalused neid erinevaid väärtusi veidigi ühtlustada. Ja läbi laste mõjutada ja nende vanemaid. Oluline on selle teemaga aktiivselt tegeleda ja uskuda, et noored päästavad maailma ja uute ideaalidega uued põlvkonnad kannavad väärtusi edasi (mitte et "noorus on hukas" - vastupidi!). Oluline oleks tegelikult kokku leppida, MILLISEID väärtusi eelkõige õpetame - suurest hulgast positiivsetest väärtustest tuleks siiski kokkuleppeliselt mingi valik teha, arvan ma.

kaja visnapuu kirjutas

Soovitan kooliprogrammi väärtuskasvatuse toeks kasutada ka muuseumipedagoogika võimalusi.Kultuuriministeeriumi haldusalas olevana liigitub muuseumis kui mäluasutuses tehtav haridustöö küll formaalhariduse valdkonda, aga võimaldab väga hästi õppeaineid lõimida , pakub elamuslikku õpikeskkonda , arendab õppekavas sisalduvaid üldpädevusi ja kindlasti ka väärtushinnanguid. Muuseumipedagoogikat kui Eestis kiiresti arenevat ala võiks rohkem tutvustada ka õpetajate koolitustel s.t. mitte ainult loengute vaid konkreetsete programmide läbitegemisega muuseumikeskkonnas .
Mõtekas on kasutada ja toetada kõiki ühiskonnas juba olemasolevaid ja tegelikult toimivaid võimalusi .

Kaja Visnapuu

Külli Jacobson kirjutas

Mina olen arvamusel ja seda on kinnitanud ka minu kogemus lapsevanemana, et õpetada saab vaid eeskujuga. Tühjagi pole kasu sellest kui räägid kenad jutud kokku, aga ise teed ikkagi nii kuidas tuju on. Seega olen arvamusel, et väärtusi saab kodanikesse süstida ikka ainult läbi eeskuju: see tuleb eelkõige pereliikmetelt, siis kaaskodanikelt, kui väike inimene jõuab kooliikka, siis õpetajatelt jne.

Mulle jäi arusaamatuks ja ma ei nõustu programmi teksis, et :"Valitsevaks on saanud seisukoht, et iga õpetaja õpetab väärtusi, ärgitades õpilasi saama teadlikuks oma väärtustest ning arutlema väärtuste üle."

Minu meelest on enamus pedagoogilisi teooriaid veendumusel, et loengu meetod, asjast heietamine, on väheviljakas. Rakendamine, isetegemine, läbi proovimine - need on soovitud tulemusteni viivad meetodid. Seega tuleb meil kõigil igapäevaselt käituda nii, nagu me soovime, et kaaskodanikud, mistahes ealised, meie ümber käituksid. Selles peitub ilusama maailma võti ja ma olen veendunud, et nii ongi juba paljudes meile meeldivates riikides ülemaailma juhtunud.

Eliidist kirjutas

Nõustun varasemates märkustes esinenud osutusega, et eesmärkide saavutamiseks on vaja rõhuda ka eliidile nii, et need, kes on ihaldatud ja tunnustatud, rõhutaksid ja toetaksid oma tegevusega neid väärtusi, mida soovitakse esile tõsta. Kogu meedia-osa programmis peab ju sisuliselt olema reklaamikampaania. Reklaamikampaania edukuse tagamiseks on aga oma kindlad ja professionaalsed meetodid, millest praegune programm suurt puudust tunneb.

Töötava arenduse telg kulgeks tegelikult just eliidist (äri- ja poliit-) lapsevanemate ja õpetajate suunas ning sealt edasi laste suunas ning omakorda sealt tagasi üles. Ideaalis võiks lasteaialapsed õpetada väärtusi poliitikutele ja ärieliit väärtusi koolilastele. Vastastikku.

Märt P kirjutas

lk 10: "Inimese väärtushoiakute alused saadakse väikelapseeas, nende kujunemist mõjutavad nii lastevanemate kui ka lasteaiaõpetajate endi väärtused, kuid veelgi enam nende kõnelemis- ja tegevusviisid."

Siin väljendub üks suur ebamäärasus või ühekülgsus seoses kogu väärtusarenduse temaatikaga. Kui väärtused ei mõjuta väärtushoiakute kujunemist niivõrd, kui seda mõjutavad nende kõnelemis- ja tegevusviisid, siis milleks keskenduda just väärtuste "arendamisele"? Programmi autorid peaks vähemalt enda jaoks väga selgelt läbi mõtlema, et milliseid mõisteid/termineid nad kuskohal kasutavad. Praegune läbiv "väärtuse"-nuiaga tümitamine igas olukorras on eksitav ja võib tekitada programmi elluviimise madalamatel tasemetel mitmesuguseid lõhesid või veidrusi.

Kui väärtustest mingis mõttes olulisemad on kõnelemis- ja tegutsemisviisid, siis tuleks ilmselt viia läbi mingi süstemaatiline muutus mõistestikus. Mina näeks asja niimoodi, et väärtused on midagi, mis pannakse paika kas arutelus või inimeste käitumise analüüsis ning seejärel üteldakse tagasivaatavalt, et inimesed tegutsevad (või: tegutsesid) teatud väärtustest "lähtuvalt", kuigi reaalsed inimesed ise tegutsevad pigem mingil "tegutsemisviisil" -- kui kasutada programmis esinenud sõna.

Ses mõttes kuulub väärtuste retoorika analüüsi ja reflektsiooni juurde, aga see pole mitte see, mida tegelikult inimestes arendada tuleb. Inimestes tuleb arendada pigem oskusi tegutseda teatud viisil (nt sotsiaalseid oskusi, eneseanalüüsi oskust, tulevikuplaneerimise oskust jms) kui neid väärtusi, mis nende oskuste rakendamises väljenduvad. Seega on väärtuste retoorika kohane nt õpetajakoolituse jaoks, MTÜ-de jaoks, avaliku diskussiooni jaoks -- aga ainult provisoorselt reaalse inimeste hoiakute/hinnangute/tegutsemisviiside muutmise jaoks.

Küsimus võiks siis olla pigem: milliseid oskusi on inimestes vaja arendada/toetada, et nad võiksid hakata oma tegutsemises väljendama teatud väärtusi, mida nad praegu ei väljenda?

Siia alla kuuluks ka tegelikult (mille tahes) väärtustamise oskus ise (antud programmis käiks sellega ehk kokku jutt "väärtuste märkamisest").