Jakobi 2, Tartu
tel 737 5426
e-post eetika@eetika.ee
Liitu infolistiga!
Uudistevood:
|
|
|
|
|
Tartu Ülikooli eetikakeskus
Jakobi 2, Tartu tel 737 5426 e-post eetika@eetika.ee Liitu infolistiga! Uudistevood: |
 Riiklik programm "Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013"
26. septembril 2008 kuulutas haridus-ja teadusminister Tõnis Lukas Estonia talveaias toimunud konverentsil "Ühiseid väärtusi hoides" välja avaliku arutelu riikliku väärtusprogrammi "Eesti ühiskonna väärtusarendus: 2009-2013" kava üle. 2. märtsil 2009 kinnitati programm Haridus- ja Teadusministeeriumi käskkirjaga nr 156. Siin on teil võimalik tutvuda selle programmi tekstiga. Programm asetab tähelepanu keskmesse laste ja noorte väärtuskasvatuse - väärtused kujunevad eelkõige lapsepõlves ja koolieas ja seetõttu on mõttekas panna rõhk just eelkooli- ja kooliealiste noorte iseloomu ja hoiakute kujundamisele. Programmil on neli tegevussuunda:
Kahe esimese tegevussuuna eesmärk on luua tingimused, et rakenduks süsteemne, läbimõeldud ja järjekindel formaalne väärtuskasvatus Eesti lasteaedades ja koolides. Ülejäänud kaks tegevussuunda on orienteeritud väärtusarendusele laiemalt ja pakuvad formaalhariduse raames toimuvale väärtuskasvatusele tuge. Programmi elluviimist jälgib ja juhib programmi nõukogu. Programmi tegevusi rahastatakse rakendusüksuste kaudu. Programmi rakendusüksused on:
Palume teil kirjutada kommentaari juurde oma nimi ja kas esindate mõnd asutust või organisatsiooni. Viimased 5 kommentaari : Mina olen väärtuskasvatuse programmiga väga nõus - tuleme erinevatest kodudest ja lasteaed ja kool on ust need võimalused neid erinevaid väärtusi veidigi ühtlustada. Ja läbi laste mõjutada ja nende vanemaid. Oluline on selle teemaga aktiivselt tegeleda ja uskuda, et noored päästavad maailma ja uute ideaalidega uued põlvkonnad kannavad väärtusi edasi (mitte et "noorus on hukas" - vastupidi!). Oluline oleks tegelikult kokku leppida, MILLISEID väärtusi eelkõige õpetame - suurest hulgast positiivsetest väärtustest tuleks siiski kokkuleppeliselt mingi valik teha, arvan ma. Soovitan kooliprogrammi väärtuskasvatuse toeks kasutada ka muuseumipedagoogika võimalusi.Kultuuriministeeriumi haldusalas olevana liigitub muuseumis kui mäluasutuses tehtav haridustöö küll formaalhariduse valdkonda, aga võimaldab väga hästi õppeaineid lõimida , pakub elamuslikku õpikeskkonda , arendab õppekavas sisalduvaid üldpädevusi ja kindlasti ka väärtushinnanguid. Muuseumipedagoogikat kui Eestis kiiresti arenevat ala võiks rohkem tutvustada ka õpetajate koolitustel s.t. mitte ainult loengute vaid konkreetsete programmide läbitegemisega muuseumikeskkonnas . Mina olen arvamusel ja seda on kinnitanud ka minu kogemus lapsevanemana, et õpetada saab vaid eeskujuga. Tühjagi pole kasu sellest kui räägid kenad jutud kokku, aga ise teed ikkagi nii kuidas tuju on. Seega olen arvamusel, et väärtusi saab kodanikesse süstida ikka ainult läbi eeskuju: see tuleb eelkõige pereliikmetelt, siis kaaskodanikelt, kui väike inimene jõuab kooliikka, siis õpetajatelt jne. Nõustun varasemates märkustes esinenud osutusega, et eesmärkide saavutamiseks on vaja rõhuda ka eliidile nii, et need, kes on ihaldatud ja tunnustatud, rõhutaksid ja toetaksid oma tegevusega neid väärtusi, mida soovitakse esile tõsta. Kogu meedia-osa programmis peab ju sisuliselt olema reklaamikampaania. Reklaamikampaania edukuse tagamiseks on aga oma kindlad ja professionaalsed meetodid, millest praegune programm suurt puudust tunneb. |
||||||
 |  |  |  |  |
Sirje kirjutas
Minu meelest on juba meie riigi tegutsemise eesmärk (viie rikkama riigi hulka) läbimõtlematult sõnastatud. Ma kujutan ette, et eesmärk peaks olema jõuda riikide hulka, kus inimesed on õnnelikud. Meil ongi kombeks muudkui saavutada ja õppida ja pingutada. Võib-olla peaks leppima sellega, et inimesed ei ole sündinud ühesuguste võimetega. Kas poleks õigem püüda sinnapoole, et ka vähemvõimekad tunneksid ennast lugupeetud ja vajalike inimestena. Näiteks Inglismaal ei avalikustata klassis üldse õpilaste omavahelist pingerida. Hindeid näeb ja hinnanguid kuuleb lapsevanem mitu korda aastas toimuvatel arenguvestlustel. Õpilane saab igapäevast tunnustust siis, kui ta on midagi eriti hästi teinud, näiteks suurepärane kodutöö või tubli esinemine tunnitööst osavõtul. Kiituse võib saada ka klassi kõige kehvem jooksja, kui ta oma tulemust parandab. Ühesõnaga - iga inimene võistleb ainult iseendaga. (Minu teadmised puudutavad põhikooli)Kuna ei toimu pidevat kontrolli , jääb õpetajal aega õpetamisega tegeleda. Ma olen üsna kindel, et võimekad lapsed omandavad teadmised niikuinii , aga vähemvõimekad ei kannata vähemalt stressi all. Arvan, et see on teema, mille peale tasuks mõelda. Meie riik vajab korras närvikavaga sõbralikke ja õnnelikke inimesi. Tegelikult ongi Eestis väga hea elada.Me peame rõõmustama selle üle, mis meil on, mitte rääkima pidevalt sellest, mida pole. Aga alati saab ka paremini!