Foorum: väärtused ja eetika

Siin peaks enne täpsustama, kas need etendused olid üldse eakohased sh eakohase pikkusega. Kirjeldusest jääb arusaamatuks, miks naerda ei tohi.

Võib-olla on siin tegemist eri maailmavaadetega. Õppealajuhataja arvab, et laps peab käituma hästi etendusel, mis talle huvi ei paku. Olema kuulekas ja "kasvatatud", kui seda nõutakse. Mulle vähemalt näib, et kui lapsed naeravad etendust ja on sellesse haaratud, on näitemäng oma eesmärki täitnud. Aga kui lapsi etendus ei huvita ja nad tegelevad oma asjadega, siis milleks üldse see etendus? Distsipliini õpetamiseks?

Ilmselt jah eri maailmavaated, aga ehk oleks täpsem öelda, et erinevad väärtuselised prioriteedid? Kas olulisim on kasvatus/viisakus või rõõm/nautimine? Kas need on ühildatavad ka laste puhul? Ja kui pole, siis millistel juhtudel on üks teisest olulisem?

Selle konkreetse olukorra kohta võin lisada, et sel korral oli tõesti mure ka etenduste kvaliteedi pärast (lasteaeda kohale kutsutavaid etenduste kohta ei saa ette usaldusväärset infot ja valik pole ka just kuigi lai).

Aga üldisemalt kipun nõustuma, et avalikel üritustel käitumise kombeid peaks püüdma õpetada juba lasteaias. Naermine on hea ja näitab pigem etenduse headust, aga kuskile me ju ikkagi piiri tõmbame (et ei segaks liialt teisi). Küsimus on siis, kuhu see piir laste puhul seada, ja kuidas jõuda selleni, et ka lapsed seda tajuma hakkaks?

Leidsin Pärnu Lasteaed Päikesejänku väärtuskasvatuse programmist sellise koha:
"sõbrapäeval presenteerisid teistele rühmadele häid kombeid Pesamunad (viisakas käitumine bussis), Nublud (raamatu „Murbi ja Paliina” ainetel) ja Kiti-Kätid (viisakas käitumine kontserdil);"
(Tervet programmi saad lugeda aadressil http://www.eetika.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=688547/P%E4rnu+Lasteaed+P%E4ikesej%E4nku+anal%FC%FCs.pdf)

Ehk on tegemist tavalise praktikaga, aga mulle tundub igaljuhul väga viljakas lähenemine, et lapsed ise õpetavad üksteisele. See vähendab loodetavasti käsu-keelu-trotsi fenomeni ja muudab kommete tundmise pigem uhkuse asjaks (aga meie juba oskame!) Ja näidendit ettevalmistades on palju võimalusi rääkida kommete tagamaadest jne.

Käitumismallid kujunevad ikka koduste eeskujude toel. Kui ikka kodus ei selgitata viisaka käitumise vajalikkust ega toetata LA-s õpitut, siis on vähe tõenäone, et laps omandab positiivsed väärtushinnangud. Kuid teatritega on tõesti raske... Ütleksin, et valik on väga lai, augustis-septembris lausa "rünnatakse" lasteaedu igasugu pakkumistega, paraku puudub tihti usaldusväärne info ja nii võib ka "ämbrisse" astuda. Minu arvates on laste ohjamine etenduse ajal puhtalt esinejate asi ja kui nad on tasemel, tulevad nad sellega ka toime. Kui aga pole tasemel ja melu ei vaibu, siis tasuks näitlejatel omad järeldused teha... Hea lasteetenduse puhul piisab laste korralekutsumiseks ainult õpetaja pilgust või vaiksest žestist, ülejäänu teeb etendus ja esinejad ise. Väga hästi jälgivad lapsed tõesti teiste laste esinemist, oleme seda ka oma lasteaias praktiseerinud.

Nõus Rukkilillega. Lisaksin veel, et olen märganud probleeme ka laste esinemise ajal rühmapidudel. Esineja väike õde/vend, äsja kõndimahakanu, tatsab esinejate juurde ja hakkab oma õe/venna tähelepanu nõudma. Esineja-laps on segaduses, püüab segajat ignoreerida, aga üldjuhul ei saa sellega hakkama ega oska olukorrast välja tulla (seda oleks ka liiga palju tahta). Vanemad vaatavad heldinult oma pisikest, kes on ju tõepoolest armas ja nii julge ja nii väga igatseb oma õe/vennaga mängida, kuid lasteaialaste näidend või muu kava on rööpast väljas. On neid vanemaid, kes naeravad, on neid, kes on pahased. Õpetajad on probleemist rääkinud, kuid lugu kipub korduma.

Nõustun, et laste käitumist etendusel mõjutab nii lavastuse eakohasus kui näitlejate oskus laste huvi üleval hoida. Oma kogemustest tean, et lastele käitumisreeglite õpetamiseks on eriti efektiivne, kui lasta neil erinevaid situatsioone endal läbi mängida ja seda nendega pärast ühiselt arutada-analüüsida. Kui nad on sellisel viisil aru saanud, et näiteks lärmakas publik näitlejate tööd ja kaaslaste kuulamist segab, on nad teadlikud just oma kogemuse põhjal, et etendust võiks kuulata-vaadata vaikselt ka siis, kui see nii huvitav ei tundugi.
Ma ei sea kahtluse alla koduse keskkonna mõju lapsele, kuid olen märganud, et laps kohandub kergesti ja käitub lasteaias nii, kuidas temalt seal oodatakse ka siis, kui kodus temalt seda ei nõuta. Õppealajuhtaja võiks teha muidugi etenduste kohta omad järeldused ja kutsuda edaspidi selliseid teatritruppe, kelle etendused on lastele sobivad ja meeldivad olnud.

Niipalju kui inimesi, niipalju arvamusi. Kindlasti kehtib see ka lasteaialaste suhtes - ühele meeldib etendus, teisele mitte.

Aktiivsemate laste puhul võiks kasutada vahelduseks näiteks foorumteatri lähenemist, kus lapsed aktiivselt ise loomisprotsessis osaleda saavad, ennast vabamalt tunnevad ning esimenskogemue saavad. Tellitud etenduste puhul tuleks täiskasvanul kanda täit vastutust ja hoolt etenduste valikul. Edasine on juba tõesti väärtuskasvatusalane diskussioon – kes ja milliseid väärtusi lastes kujundama peaks.

Mina näen lasteada väärtuskasvatuse ideaalse « rakenduslavana » - lapsed on väga vastuvõtlikud ja avatud, küsimus on pigem selles kuidas tegevusi ja lastele esitatud ootuseid tasakaalus hoida.

Arvan,et sellist probleemi on kõige parem arutleda lastevanematega ühisel koosolekul,kus on võimalik vanemate käest laste tausta ka uurida.Nt.Palju lapsi on kokku puutunud teatris olemisega?Mida saaks vanemad selleks teha,et antud olukord lasteaias laheneks?Oma väärtused ja reeglid saab laps eelkõige kodust.Õppealajuhataja üksi olukorda muuta ei saa.

Tundub, et kasvatajad ja juhataja on eri meelt, kuidas lapsi juhendada ja kasvatada. Ma eeldan, et mõlemad osapooled tunnevad hästi, millised on laste võimed, huvid, kannatlikkus eri vanusastmetes. Sel juhul ei tohiks minu arvates kasvatajate ja juhataja vahel erimeelsusi tekkida. Võib-olla on probleem hoopis selles, et kasvatajad ei ole motiveeritud oma tööd hästi tegema (madal palk ja pole tunnustust juhtkonnalt)?

Viisakas käitumine aglab kodusest kasvatamisest. Kui laps ei oska kodus käituda, siis kuidas suudab ta seda lasteaias. Võib-olla on rühmades sellised lapsed, kes ei huvitugi etendusest ja hakkavad kohe lollitama, teised lapsed näevad seda ja neil hakkab samuti lõbus.
Põhjendatud naermine on siis, kui etenduses tõesti midagi nii naljakat juhtub, et lapsed lausa kooris naerma kukuvad. Põhjus, miks lapsed võivad lollitama hakata on ka väsimus. Oleneb ju täiesti, mis kell etendus lasteaias hakkab. Kui pealelõunat, siis kui lapsed on just ärganud, siis on nad rahulikumad, kui siis, kui etendus hakkab enne nende uneaega. Veel üks põhjus, miks lapsed etenduse ajal rahutuks muutuvad on etenduse üleliigne pikkus ja põnevusettus. Mõnikord on lastel lihtsalt etenduse ajal igav, sest seal pole midagi, mis haaraks neid endaga kaasa, naelutaks nende pilu, ajaks nad naerma. Tean, et lastele meeldivad sellised etendused, kus suheldakse laste endiga - näiteks küsitakse laste käest midagi, mis käiks selle etendusega kaasa. See annaks lapsele võimaluse etenduses kaasa lüüa. Põnevus, põnevus ja veelkord põnevus ning lõbusus on see, mis naelutab laspse pilku etendusele. Teater peab olema põnev ja lõbus.