Rongavanemate edetabel

Hanna kirjutas

Kas võiks teema arutamist alustada ka sellest vaatenurgast: kui mees ja naine otsustavad oma suhte lõpetada ja kumbgi oma teed minna, siis tehku seda inimlikult ehk viisakalt, ilma viha, vaenu ja tänitamiseta...? Usun sinisilmselt,et sellise suhte lõpetamise puhul käituvad lapsevanemad kordi teineteise suhtes respekteeritumalt ja seega ei peaks ka üks lapsevanem teisele KEELAMA kokkusaamist oma lapsega...ning elatisrahad laekuvad ilma "tabelita"last kasvatava vanema kontole. See on muidugi ideaalmudel. Edetabel ei aita, loota saab ainult väärikale käitumisele mõlema poole poolt, lapsed tuleb jätta mängust välja.

Kärt kirjutas

Kõigepealt pean ma vastu vaidlema ühes teemapüstituses toodud argumendile: "Kui näiteks võimalik tööandja leiab inimese nime sellest nimekirjast ning otsustab teda selle pärast mitte palgata.."
Ei pruugi nii olla. Eestis ei ole tööandjate jaoks "hea lapsevanem" sama, mis "usaldusväärne töötaja" ja ilmselt oleks neid tööandjaid, kes sellisel puhul inimest palkama keelduksid, väga vähe. Pigem eelistavadki eestis paljud tööandjad eriti just meessoost töötajate puhul nende vähest hõivatust pereasjadega ja valmisolekut 24/7 tööpostil viibida. Pole ka mõtet eeldada, et vanem, kes oma lahus elavale lapsele elatist ei maksa, ON ilmingimata halb töötaja. Need omadused ei ole seotud.

Küll aga pean ma seda nimekirja mõttetuks just seetõttu, et sinna võivad vabalt sattuda ka need vanemad, kelle elatisevõlg ei ole tekkinud omal tahtel ega olene sellest tahtest kuigivõrd. Eriti just praegu, masu ajal, mil inimestel polegi tihti tööd ega leiba; ja sissetulekud langevad, aga elatise summa muutmine on pikk ja piinarikas protseduur. Ja need vanemad, kes meelega ning tahtlikult ei maksa, või kes on muutunud lootusetuteks ühiskonnaheidikuteks - neid selle nimekirja sisu lihtsalt ei huvita.
Nimekirja koostamine näitab lihtsalt riigi ja seadusandluse võimetust ja on odav žest reaalsete sammude asemel.
Kui aga see nimekiri juba peab seal rippuma, võiks sinna sattumine toimuda natukenegi kontrollitumalt kui vaid lapsevanema avalduse ja kohtutäituri paberite põhjal. Avalikustamisotsuse tegemisse peaks kaasama lastekaitseametnikke, kel õigus ja võimalus lapse reaalse olukorraga tutvuda ning teha otsus LAPSE heaolust, mitte kahe täiskasvanu omavahelisest vimmast lähtudes.

T. kirjutas

Loodetavasti töötab selline hirmutamine piisavalt paljudel juhtudel ja vanem teeb otsuse häbist pääsemiseks. Avalikustamise mõttena näengi seda, et tehakse kõrvalehiilijatele hoiatus ja nõutakse oma kohustuste täitmist. Kui tõhusalt see viis aga töötab? Kui avalikustamise üle nurisevad võlgnikud ise, siis tõenäoliselt need võlgnikud ei kavatsegi alimente maksma hakata. Muidu ei kulutaks nad aega nurisemisele, vaid teeksid kõikvõimaliku, et nimekirjast pääseda.

Ikkagi tahaks loota, et on mingi delikaatsem variant, kui kõikide pattude avalikkuse ette kiskumine. Väga kaalukas argument on see, et nime avalikustamise pärast kannatab nii laps kui teine vanem. Tuleks hoiduda sellest, et ühte häbistades pannakse must plekk kogu perekonna külge. Selliseid asju tuleks ikka individuaalselt ajada. Avalikustamine tundub lihtne tee, aga kardan, et see pole lõppkokkuvõttes tõhus ja võib kasu asemel tuua rohkem kahju.

Laura kirjutas

Ja veel. Nende n-ö rongavanemate järelemõtlematuma osa sage argument (viidatud artiklite kommentarideski) , et teine vanem ei luba lastega kohtuda ja seepärast ei peaks ta raha ka küsima, on minu arvates lapsik. Loomulikult rikub kohtumisi takistav vanem samuti seadust ja on samavõrd taunimise ära teeninud. Aga kaubelda seda raha vastu? Või siduda oma lapse eest hoolitsemine sellega, kas teine vanem ka hoolitseb? Ma ei kujuta ette, et jätaksin ühegi kohustuse oma lapse vastu täitmata trotsist selle vastu, et lapse teine vanem on lapse õigused samuti hooletusse jätnud.

Laura kirjutas

Ma osaliselt jagan kartust, et lastele võib nimekiri tekitada piinlikkust ja muid lisamuresid.
Samas, kui lapse vanem on kuriteo toime pannud, siis on see info avalik. Kui vanem on mõnes muus asjas võlglane, on tema nimi avalik. Kui lapse vanem on avaliku elu tegelane, siis lahatakse teda pea iga päev ajakirjanduses ja mujal nii- ja naapidi. Lapsed kannatavad ka siis. Kas poleks laste huvides keelata ka kõik need tegevused? Ja nüüd see üks nimekiri ja avalikustamine, mis võib, erinevalt teistest loetletutest, lapsele endale ka mingit abi anda, peaks olema rohkem taunitud kui teised?
Ülalpidamise kohustuse täitmata jätmine on kriminaalkuritegu. Muud kohtuotsused kriminaalasjades ei ole salajased, seega pole põhjendatud elatisevõlglaste salastamine. Kuigi jah, selline erinimekiri on samm edasi.
Kõige kummalisem on, kui avalikustamise üle nurisevad võlgnikud ise. Sellest nimekirjast pääsemine on ju nende käes! Kui neil on mure, et nende lapsed kannatavad selle nimekirja pärast, miks siis mitte ise teha kõik selle kannatuse ärahoidmiseks? Mugavam on süsteemi süüdistada.
Kindlasti on parim, kui täiskasvanud suudavad omavahel asjad kokku leppida. Kuigi suur osa elatisetõrgetest tekib ilmselt vabaabielude ja muude reguleerimata suhete lõhenemise tagajärjel, on lahutus üks koht, kus riik saaks pereasjadesse taktitundelisemalt sekkuda, et hiljem ei tuleks karistavalt-häbistavalt sekkuda. Lahutuse juurde võiks käia kohustuslik nõustamise-lepitamise protsess, eriti kui peres on lapsed. Vahendaja kaasabil istutaks maha ja arutataks läbi, kuidas edaspidi kohustusi ja muud elu jagada.