Kes on süüdi? Kartellilepete võimalikust tagamaast

Siiamaani laitmatu mainega alkoholituru liider Liviko on sattunud kahtluse alla kartellileppe sõlmimises konkureeriva ettevõttega Offex Grupp. Prokuratuuri süüdistuse kohaselt sõlmisid Liviko juht Janek Kalvi ja Offex Grupi omanik Igor Zavizion kokkuleppe 2009. aasta veebruaris, millega määrati pooleliitrise viinapudeli hinna alampiiriks 59.90.

Riigiprokurör Piret Paukštys ütleb, et kindlad tõendid kartellikokkulepe sõlmimisele on olemas.  Janek Kalvi jaoks on süüdistuse esitamine aga arusaamatu, kuna Liviko jaoks on välistatud ebaseaduslikesse kokkulepetesse sattumine. Edu garantiiks saab olla Kalvi sõnul ainult aus konkurents, millest Liviko oma tegevuses lähtub.

Kokkuleppele kaasaaitamises kahtlustatav Remedia tegevjuht Aleksander Skoblov ütleb, et tema meelest ei ole Eestis ühelgi tootjal võimalik kaubaketile hinda peale suruda, kuna toote lõpphinna määrajaks on kaubandusketid. Liviko konkurendid ei näe põhjust, miks peaks heal järjel olev turuliider sõlmima kartelli. Toiduliidu juht ja endine Remedia omanik Sirje Potisepp ütles Postimehele, et sarnaste kokkulepete sõlmimise püüdlused võisid aset leida 90-ndate keskpaigas. „Pärast seda on turul ainult tõsine konkurents ja keegi ei lepi kellegagi milleski kokku, sest igaüks on enda eest väljas,” ütles Potisepp.

Kui kahtlus leiab kinnitust, siis on rikutud vaba turu põhimõtteid, mille järgi hind kujuneb vastavalt pakkumisele ja nõudlusele. Kommentaarides, mis on kirjutatud kartellikokkulepet kajastavatele artiklitele, küsivad paljud inimesed justkui ühest suust, et miks ei pööra riik tähelepanu bensiinifirmade kokkumängudele. Tekib mulje, et mingil põhjusel on välja valitud just Liviko ning teised sarnased juhtumid on jäetud tähelepanuta. 

Kaks osapoolt: ettevõtted ning riik. Süüdistuseks: salajased kokkulepped. Seda juhtub nii Eestis kui mujal. Miks?

Photo: conversations.nokia.com/tag/intel/

Teema tõstatab mitmeid probleeme. Põhjuseks sarnaste juhtumite esinemisele võib olla turumajanduse sisemine konfliktsus. Turumajanduse keskmeks peetakse teatavasti vaba turgu, kus igal ettevõtjal on võimalus oma toodangut pakkuda. Kas saab aga rääkida vabast turust, kui keskpanga poliitika hulka kuulub hindade stabiilsuse reguleerimine?

Sirje Potisepa öeldud „keegi ei lepi kellegagi milleski kokku, sest igaüks on enda eest väljas” toob esile probleemi, mis võib olla sarnaste juhtumite algpõhjuseks. Kas omavaheline konkurents on ikka parim võimalik viis majanduses? Konkurents viitab omavahelisele võitlusele, sest ühe ettevõtte sooviks on olla parem teisest. Seesugune ideoloogia võibki tekitada juhis soovi võtta kasutusele ebaseaduslikke meetmeid, et kindlustada juhtiv positsioon turul. Kui uskuda machiavellilikult inimese loomupärasesse võimuihasse, siis siit tulenevalt võiks küll kehtiv olla rahvasuus levinud „pole võimalik rikkaks saada ausal teel” uskumus. See näide pole viide Livikole, vaid võimalik põhjus juhtumitele, kus ettevõtte vaikimatuks printsiibiks on võita konkurenti. Probleem on üksikutest ettevõtetest laiem, see on kogu majanduskultuuri küsimus.  Kas esiplaanil on ausus tarbijate suhtes või kasum? Konkurentsi ehk võitluse diskursus, kus üheks peamiseks sihiks tundub olevat just kasum, pigem soosib kui takistab petuskeemide välja töötamist.

Mis saaks olla tänase liberaalse turumajanduse alternatiiviks?

Eelkõige suhtumine, et ettevõtted pole üksteisele konkurendid, vaid lugupeetavad partnerid, kellega tehakse võimalusel koostööd. Tundub mõistlik, et säilib konkurents võistluse, mitte aga võitluse mõttes. Äritegevuse eesmärgiks ei peaks olema mitte kellegi arvelt rikkuse ümberjagamine, vaid just nimelt rikkuse juurdeloomine. Siit jõuame koostööl põhineva majanduse põhimõtteni, kus eesmärgiks pole kasumid, vaid aususel põhinev lisandväärtust loov äriprotsess, kus inimesse ei suhtuta kui tööjõudu, vaid kus äritegevust teostatakse inimese hüvanguks. Teistmoodi majandusmudeliga paistab silma nt Šveits, vt http://www.swissinfo.ch/eng/business/Cash_substitute_greases_business_wheels.html?cid=7613810. Seda majanduskorda on nimetatud ühistegevuseks.

Omaette Livikoga seonduv küsimus on alkoholi liigne propageerimine turundusvõtete abil, mis suurendavad tarbijas tänu atraktiivsetele kampaaniatele nõudlust alkoholi järele. Nt kampaaniad „Meeldivad elamused Vana Tallinna seltsis”, „Gin kingib võimsa sülearvuti”, „Tullamore Dew lennutab Iirimaale” jm. Vt http://www.liviko.ee/?id=2768. Liviko kodulehel asuv „Teie Terviseks!” justkui signaliseerib alkoholi kui tervise ammutamise allikat. Seda võiks käsitleda kui eksimist reklaamiseaduses oleva punkti (3 ptk, §11), mille kohaselt „keelatud on alkohoolse joogi reklaam, mis propageerib alkohoolse joogi kasutamise alustamist või mis sisaldab otsest üleskutset selliste toodete ostmiseks või tarbimiseks”. Võiks öelda, et alkoholi reklaamimise ainus eesmärk on toote müügi suurendamine. Kellel vaja, see leiab ka ilma suure reklaamita otsitu üles. Alkoholi reklaam, mida ei saa võrdsustada teiste toodete (toiduained, tarbekaubad jm) reklaamiga, peaks olema rangemalt reguleeritud.

Ausal teel on kahtlemata võimalik edu saavutada ja loodetavasti on Liviko juht oma sõnadele vastavalt edu aluseks olevat aususe põhimõtet eeskujulikult järginud ning antud juhul on tegemist lihtsalt kellegi musta pori näkku pildumise mänguga. 

Autor: Triin Pisuke

Allikad:

Eesti Päevaleht, 14.01.2010 Kartellikahtlus viinatootjate kohal

Postimees, 14.01.2010 Juhtkiri: kuni pole tõestatud, seni pole kartell

E24 Majandus, Postimees, 13.01.2010  Skoblov: ükski tootja ei saa kaubaketile hinda 

E24 Majandus, Postimees, 13.01.2010  Potisepp: Liviko ei pea kellegagi kokku leppima 

E24 Majandus, Postimees, 13.01.2010  Liviko juht on kohtu õigeksmõistvas otsuses kindel  

Konkurentsiseadus

Liviko

Ärieetika

Reklaamiseadus