Tartu Ülikooli eetikakeskus
Ülikooli 18, 50090
Tartu
tel 737 5426 
e-post eetika@eetika.ee 
Uudistevood:
ja

Briti peaminister Gordon Brown kavandab vabanduse palumist lastelt, kes saadeti aastatel 1920 – 1967 endistesse kolooniatesse Austraaliasse, Kanadasse ja teistesse riikidesse. Suurbritannia saatis tollase migratsiooniprogrammi raames 7000 vaest last „parema elu” peale. Ent paljudel juhtudel kannatasid lapsed sihtkohas julmuse ja väärkohtlemise all, pidid rügama rasket tööd ning said haridust vaid põllutöö tegemiseks. Mitmetele sunniviisiliselt väljasaadetud lastele anti valeinformatsiooni, et nende vanemad on surnud, ja vanematele ei teatatud laste väljasaatmisest.
Austraalia peaminister Kevin Rudd juba esines ametliku vabandusega 500 000 „unustatud austraallase” ees, kes paigutati aastatel 1930 – 1970 lastekodudesse ning kellele sai seal osaks väärkohtlemine ja hooletussejätmine.

www.sxc.hu

Austraalia peaminister on ka varem avaldanud kahetsust riigi valitsuse ja parlamendi koostatud seaduste ja tegevuspoliitikate pärast: 2008. aasta veebruaris vabandas Rudd aborigeenidele tekitatud kannatuste eest. Võib loetleda veelgi juhtumeid, kus valitsus, president või parlament on palunud andestust teistelt riikidelt või mõnelt kannatanud rühmalt oma rahva seas: Kanada on vabandanud oma põliselanike ees, USA esindajatekoda afroameeriklaste ees, Prantsuse president Jacques Chirac on väljendanud kahetsust oma riigi koostöö pärast natsidega prantsuse juutide hävitamisel, Jaapani peaminister palus vabandust minevikus toimepandud invasioonide eest, Saksamaa on korduvalt vabandanud oma rolli eest II maailmasõjas jne.

Ilmselt on tegemist küllaltki erineva olukorraga ühelt poolt juhul, kui valitsus palub vabandust tegude eest, mis on tema enda valitsemisajal toime pandud, ja teiselt poolt juhul, kui riik vabandab minevikus tehtu eest, mil sageli ei ole enam võimalik tegelikke tegijaid vastutusele võtta. Kas sellel viimasel juhtumil peaksid riigid andeks paluma? Miks? Mis kasu võib vabandamine tuua? Kas vabandamine on piisav? Kas lisaks vabandamisele peaks veel midagi tegema? Kas kannatanutel on õigus vabandamist nõuda? Kas kannatanud peaksid vabandajale andeks andma?

Vabanduse palumist mõistetakse harilikult tarviliku eeldusena selleks, et kannatanu võiks valu ja kannatuste põhjustajale andeks anda ning et osapooled võiksid omavahel ära leppida ja jätkata kooseksisteerimist. Näiteks Hizkias Assefa sõnastab leppimise astmed (vt Murithi 2009): 1. pahategija tunnistab oma vastutust; 2. pahategija näitab üles siirast kahetsust; 3. pahategija maksab võimalusel kompensatsiooni või viib läbi hüvitamise sümboolse akti; 4. pahategija palub andestust; 5. ohver andestab, kui see on võimalik; 6. jätkub paranemis- ja leppimisprotsess ohvrite ja pahategijate ja/või nende esindajate vahel.

Vabanduse palumisega väljendab kurja teinu kahetsust, tunnistab, et ta on vastutav oma ülekohtuste tegude eest, ning näitab soovi lahti öelda enda omadustest, mis neid tegusid põhjustasid. Siira kahetsemisega kaasneb püüe anda oma parim nii nendest omadustest vabanemiseks kui ka tekitatud kahju hüvitamiseks ja heastamiseks. Selline kahetsus näitab, et pahategija tunnistab mitte üksnes iseenda halbu külgi, vaid ka ülekohtu ohvri olemasolu.
Praktilisest küljest võib öelda, et mis kasu sellest kahetsusest enam on, kui kahju on juba sündinud ja sageli on see korvamatu. Ometi mõnikord saab kahju vähendada kahetsemise abil, sest tihti kogeb kannatanu kahju osaliselt solvangu või alandamisena. Ülekohus kannab endas haiget tegevat sõnumit, et pahategija peab ennast ohvrist ülemaks ja võib seepärast ohvrit oma huvides kasutada. Kui ülekohtu tekitaja ei ole kahetsenud, võib kannatanu karta, et andestamine tähendaks selle solvava sõnumi tunnustamist. Kahetsus avab aga ukse andestamise ja leppimisele.
Andekspalumist peavad igal juhul vajalikuks need, kes toetavad seisukohta, et ülekohtu eest andestamine on moraalselt kohane üksnes siis, kui on täidetud teatud tingimused – kui pahategija tunnistab eksimust ja kahetseb. Selle tingimuse puudumisel võiks arvata, et andestaja vaatab ülekohtule lihtsalt läbi sõrmede. Jessica Wolfendale ütleb aga, et andestamisele tingimuste seadmine paneb kannatanule „andestamatuse koorma”. Näib, nagu annaks andestamisele tingimuste seadmine võimu ohvri kätte (pahategija ei saa eeldada andestust niisama, vaid peab selle ära teenima), kuid see on illusioon. Võim jääb ikka pahategijale – tema käitumine ja hoiakud hakkavad dikteerima, millal ohvril sobib andestada. See tähendab, et ohver on endiselt pahategija võimuses nagu siis, kui ülekohus toime pandi. 

www.sxc.hu

Andestamine nõuab lisaks negatiivsete tunnete lakkamisele ka positiivse hoiaku teket: me ei vaata pahategijat enam üksnes kui tema kurjade tegude esindajat, vaid näeme temas kaasinimest; see on inimeste moraalse võrdsuse taastamine. Andestamine on võimalik siis, kui ohvrid suudavad laiendada oma moraalse kogukonna parameetreid nii, et sellesse on haaratud ka pahategijad.
Aga kuidas anda andeks institutsioonile (nt riigile), mille puhul ei saa enam apelleerida inimese väärtusele lahus tema tegudest?
Ja miks peaks üldse andeksandmine vajalik olema? Sageli kardetakse, et andestamine võib tegelikult ülekohut suurendada, kuna pahateod jäävad korralikult hukka mõistmata. Andestamist kiputakse segi ajama väljavabandamise, unustamise, kurjale läbi sõrmede vaatamise, armuandmise või amnestiaga. Ometi võivad paljud küsida, miks me peaksime näiteks inimsusevastaste kuritegude sooritajaid pidama endaga moraalselt võrdseks ja püüdma näha neid enda kogukonnaliikmetena. Miks mitte neid vihata ja põlata?

Ent mis võimalused on siis, kui kannatanu ei andesta? Ta võib jääda vihkama pahategija ebamoraalset käitumist ja püüda tema plaane nurjata. Ta võib tunda, et tehtud halb on vähendanud tema enda väärtust või näidanud, et ta on vähem väärt, kui arvas; tunda end kiusaka ja õelana ning tahta tuua pahategija oma tasemele. Need suunad võivad kannatanu üle võimust võtta ja vähendada rõõmu elust. Kannatanu võib tahta vihast lahti saada oma meelerahu saavutamiseks: tal võib pahategijast kahju olla; kannatanu võib teda põlata, pidamata teda oma tähelepanu vääriliseks; või otsustab kannatanu unustada halva ja teeselda, et seda pole kunagi juhtunud.
Kui keegi (üksikisikud, grupid, teised riigid) jäetakse moraalsest kogukonnast välja, asetatakse ta seisma teisele poole piire, mille sees kehtivad moraalsed väärtused ja reeglid. Põlistatakse vaenlasekuju (nt juudid, kulakud, okupandid, fašistid); genotsiid on sellise arengu äärmuslik näide, kui vastaspoolt ei peeta enam inimeseks. Niisugune väljatõrjumine teeb omakorda andestamise ja leppimisprotsessi äärmiselt raskeks.

Autor: Laura Lilles

Kasutatud allikad
Wolfendale, Jessica. The Hardened Heart: The Moral Dangers of Not Forgiving. – Journal of Social Philosophy, 2005, Vol. 36, No. 3, 344-363.
Murphy, Jeffrie G. Getting Even: Forgiveness and Its Limits. Oxford (etc.): Oxford University Press, 2003.
Murithi, Tim. The Ethics of Peacebuilding. Edinburgh: Edinburgh University Press, 2009.

Vaata eetikaveebis
Globaalne eetika
Valitsemiseetika

Unustatud austraallased
Austraalia palus «unustatud austraallaste» ees vabandust. Postimees, 16.11.2009
Australia 'sorry' for child abuse. BBC, 16.11.2009

Brown palub vabandust Austraaliasse saadetud Briti lastelt. Postimees, 15.11.2009
UK child migrants apology planned. BBC, 15.11.2009

Varem ja mujal
Medvedev: Venemaal tuleb ajaloo ümberkirjutamisel hakata hüvitisi maksma. Eesti Päevaleht, 15.11.2009

11.06.2008 Kanada vabandab põliselanike ees (Postimees) 

29.11.2007 Jaapanilt oodatakse vabandust inimsusevastaste kuritegude eest 

01.11.2007 Hispaania tunnustab Franco režiimi ohvreid 

12.10.2007 Austraalia peaminister muutis suhtumist põliselanikesse 

Proos, Ivi. Kas Venemaa peab vabandust paluma? Eesti Päevaleht, 27.05.2005